Mis on aeg? 3

= =
Gravitatsioonivälja ehk aegruumi kõveruse korral saame kasutada sfäärilisi koordinaate ehk meil on
tegemist tsentraalsümmeetrilise keskkonnaga, mis ajas üldiselt ei muutu. See tähendab füüsikaliselt
seda, et suhtele ( mille korral v = 0 ehk keha m on tavaruumi K suhtes paigal, kuid hyperruumi
K´ suhtes liigub see kiirusega c ) vastab gravitatsioonivälja ehk aegruumi kõveruse korral mingi
ruumikoordinaat ehk antud juhul mingi kindel kaugus r gravitatsiooni tsentrist ( s.t. Schwarzschildi
pinnast ):
=
Selline „null punkt“ asub tavaliselt gravitatsiooni tsentrist lõpmatuses. Täpselt sama on ka suhtega
( mille korral v = c ehk keha m on hyperruumi K´ suhtes paigal, kuid tavaruumi K suhtes liigub
see kiirusega c ) ehk sellele vastab mingi kindel kaugus R gravitatsiooni tsentrist:
=
See „punkt“ asub täpselt gravitatsioonivälja ehk tsentraalsümmeetrilise aegruumi kõveruse
Schwarzschildi pinnal, millel paokiirus on võrdne valguse kiirusega c. Selline analüüs näitab üsna
selgelt seda, et kui v = 0 ( s.t. keha m on tavaruumi K suhtes paigal ) ja r = ∞ ( s.t. aegruum on
tasane lõpmata kaugel gravitatsiooni tsentrist ), siis kehtib järgmine võrdus
= = ´
Selline võrdus kehtib ka siis kui v = c ( s.t. keha m liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk nähtub
tavaruumi K liikumine hyperruumi K´ suhtes ) ja r = R ( s.t. gravitatsiooni tsentris ehk
Schwarzschildi pinnal on aegruumi kõverus lõpmatult suur ja paokiirus on võrdne valguse kiirusega
c ). Sellest järeldub selgelt, et tavaruumi K liikumine hyperruumi K´ suhtes peab avalduma (
nähtuma ) ka gravitatsiooniväljas ehk tsentraalsümmeetrilises aegruumi kõveruses nii, et
kolmemõõtmeline ruum eemaldub ( s.t. „liigub“ ) aegruumi kõveruse tsentrist eemale. Kuna
gravitatsioonitsentreid on Universumis loendamatult palju, siis põhjustab see masside üksteisest
eemaldumise üle kogu Universumi, mida me füüsikaliselt mõistame ruumi paisumisena ehk
Universumi ruumala suurenemisena.
Universumi paisumine on ajas rändamise teooria üheks põhialuseks oleva väite kinnitus, et
erinevatel ( kosmoloogilistel ) ajahetkedel on samas ka erinevad ruumipunktid. Selline mõtteviis
viibki tavaruumi K ja hyperruumi K´ füüsikalise süsteemi mõistmiseni, mille seaduspärasus
avaldubki looduses Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum paisub ( Universumi ruumala
suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi ruumala ( seega ka ruumipunktide
koordinaadid ) erinev. Universumi paisumist kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli
paisumisena. Siis on väga selgesti näha seda, et kera sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktide
koordinaadid ) ja kera raadius on erinevatel ajahetkedel erinevad.
Kuna tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c, siis peaks teoreetiliselt Universum
paisuma samuti kiirusega c. Kuid tegelikkuses on Universumi paisumiskiirus valguse kiirusest c
palju kordi väiksem. Ainus võimalus kuidas sellist näilist dilemmat ratsionaalselt seletada on see, et
kiiruste erinevus on tingitud aja ja ruumi teisenemisest üle kogu Universumi. Seda on võimalik ka
77