Mis on aeg? 3

=
kus α on Schwarzschildi raadius:
ja sümmeetriatsentrist lõpmatuses on
=
s 3 = t 3 .
Aja mõõt välja punktides seisneb selles, et selle välja kõikides punktides peavad kiirgusperioodi
omaajad olema võrdsed. Seega:
ja niimoodi avaldubki järgmine seos:
s 1 = s 2 = s 3 .
= =
ehk t 1 > t 2 > t 3 .
kus t 1 , t 2 ja t 3 on lõpmatusest mõõdetud vastavate kiirgusallikate perioodid. Kiirgusallika periood
on seda suurem, mida lähemal see on gravitatsioonitsentrile. Toimub punanihe – spektris olev kiirgusallikate
joon nihkub lõpmatusest vaadates punase osa poole. Aatomite poolt kiiratud valgus
nihkub gravitatsiooniväljas spektri punase osa poole. Mida enam gravitatsioonivälja tsentrile
lähemal asub kiirgav aatom, seda enam väheneb valguse võnkesagedus. ( Silde 1974, 176-177 ).
1.2.3.5 Gravitatsiooniväljade ehk aegruumi kõveruste matemaatiline kirjeldamine
Mida lähemale gravitatsiooni tsentrile, seda enam väheneb kahe ruumipunkti vaheline kaugus
ehk ruumi eksisteerimine lakkab. Seda põhjustab massi olemasolu. Ruum pole enam eukleidiline ja
seetõttu öeldaksegi, et ruum on kõver. Kahe ruumipunkti vahelist kaugust kirjeldab selline
matemaatika haru, mida nimetatakse meetrikaks. Ja meetriline formalism ongi kõverate
(aeg)ruumide klassikaline ( võiks öelda, et isegi peamine ) matemaatiline aparatuur. Näiteks kahe
punkti või kahe sündmuse vahelist kaugust ds kõveras aegruumis kirjeldab järgmine võrrand:
= + + + .
Mõiste „kõver aegruum“ on seega puhtalt matemaatiline väljendusviis ( s.t. matemaatikast tulenev
), mille füüsikaliseks sisuks on tegelikult aegruumi eksisteerimise lakkamine. Kuna peale ruumi
teisenemise teiseneb ka aeg ( sest gravitatsioonitsentrile lähenedes aegleneb aeg ), siis seega
kasutatakse aegruumi kõveruse matemaatiliseks kirjeldamiseks ka tensoreid. Näiteks kahe punkti
vahelist kaugust ds kõveras aegruumis kirjeldavad ka tensorid:
248