Maailmataju

me tajume aja aeglenemisena ehk dilatatsioonina. Näiteks mida enam lähemale jõuab keha
liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis ja mida lähemale gravitatsiooni tsentrile, seda enam
pikenevad aja vahemikud ehk toimub aja aeglenemine. Järelikult peaks kahe ruumipunkti vahelise
kauguse suurenemise korral ajavahemikud vähenema, mida me tajuksime aja kiirenemisena.
Näiteks mida enam lähemale jõuab rongi liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis, seda enam
aegleneb aeg välisvaatleja suhtes, kes jälgib rongi sees toimuvaid sündmusi kõrvalt, kuid rongi sees
olevale vaatlejale tundub rongist väljas olev aeg kiirenevat. Aja kulgemise kiirenemine on aja
dilatatsiooni vastandnähtus, kuid mõlemad ei saa eksisteerida eraldi või omaette. Kui Universumi
paisumine avaldub ruumipunktide omavaheliste kauguste suurenemises, siis seega peaks muutuma
ka aeg, mille korral vähenevad ajahetkede vahemikud, mida me tajuksime aja kiirenemisena. Lühidalt
võib seda mõista järgnevalt:
Hubble seadus ütleb, et mida kaugemal on üksteisest ruumipunktid ( ehk mida suuremat Universumi
ruumimastaapi vaadelda ), seda kiiremini need üksteisest eemalduvad ( ehk seda kiirem on
Universumi paisumine ). Kuna aeg ja ruum on relatiivsusteooria järgi üksteisest lahutamatult
seotud, siis järelikult peavad ka erinevates ajahetkedes olevad ruumipunktid eemalduma üksteisest
kiirenevalt ehk mida pikemat aja vahemikku vaadelda, seda kiirem on Universumi paisumine. See
aga tähendab Universumi reaalset kiirenevat paisumist, mis väljendub juba Hubble konstandi
muutumises ajas.
Universumi paisumisel esineb kaks aega: aeg, mis seisneb Universumi eluea pikenemises ja aeg,
mis avaldub Universumi paisumise kiiruses ( Universumi paisumine ajas kiireneb ). Need kaks aega
on omavahel järgmiselt seotud: mida pikem on Universumi eluiga, seda kiiremini paisub
Universumi ruumala ( kiirus ju sõltub ajast ). See tähendab seda, et kahe ruumipunkti vahelise
kauguse suurenemise kiirus ( ehk Hubble konstandi muutumine ajas ) määrab ära Universumi
paisumiskiiruse ja selle „kestvus ajas“ Universumi eluea pikkuse. Sellest järeldub tõsiasi, et
Universumi paisumiskiirus suureneb „ajas“ ja kogu Universumi eksisteerimise „aja jooksul“ on aeg
tegelikult kiirenenud. Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe mõttelise
eksperimendi. Oletame, et meil on kaks vaatlejat, kellest üks asub meie paisuvas Universumis ja
teine hüpoteetiline vaatleja asub sellest väljapool. Paisuva Universumi sees olevale vaatlejale
tunduvad Universumis toimuvad sündmused kulgevat normaalset jada, kui välja arvata erinevates
taustsüsteemides esinevaid aja kulgemisi, mille erinevusi võivad põhjustada kehade liikumiskiiruste
või raskusjõu erinevad vahekorrad. Kuid teisele vaatlejale, kes asub paisuvast Universumist
väljapool, tundub aeg Universumis voolavat palju kiiremini ja see kulgeb aeglenevas tempos.
Universumi aja kulgemise aeglenemist reedab Universumi sees olevale vaatlejale Universumi
paisumiskiiruse suurenemine, mis väljendub juba Hubble konstandi muutumises ajas.
72