Maailmataju

teepikkused lühenevad.
Siinkohal peab kindlasti märkima seda, et mitte aegruum ise ei ole kõverdunud, vaid
valgusolendi kõik kiiratavad valguslained liiguvad hyperruumist ( milles esineb lõpmatu aegruumi
kõverdus ehk aegruumi eksisteerimise lakkamine ) tavaruumi ( milles eksisteerib aegruum, mida me
kõik igapäevaselt tajume ). Niimoodi on valgusolendi kiirgavate valguslainete suhtes ümbritsev
aegruum kõverdunud lõpmatuseni, kuid seisumassiga inimese suhtes ( kes eksisteerib tavaruumis
ehk aegruumis ) on tegemist täiesti tavapärase igapäevaselt kogetava aegruumiga, milles ei esine
mitte mingisuguseid meetrilisi deformatsioone. Ühest aegruumi dimensioonist teise „liikumine“
kulub valguslainel lõpmatult kaua aega ja seetõttu võib mõista seda ka nii, et valgus ei pääse
„väljaspoolt“ aegruumi meie tavalisse aegruumi.
Valgusolend on nagu täht ( näiteks Päike ), mis kiirgab ümbritsevasse aegruumi valguslaineid.
Kuid sellisel juhul oleks täht nagu musta augu tsentris ehk Schwarzschildi pinna sees. Musta augu
tsentris olev aegruum on teatavasti kõverdunud lõpmatuseni ja seega ei pääse valgus sealt kunagi
välja. Täpsemalt öeldes pääseb valgus musta augu tsentrist küll välja, kuid see võtab lihtsalt
lõpmatult kaua aega ja seega paistavad välisvaatlejale tähe ümber olevad valguslained olevat paigal.
Piltlikult väljendades hoiab aegruumi lõpmatu meetriline deformatsioon valgusolendi elektromagnetlaineid
tavaruumi suhtes paigal. See tähendab seda, et aegruumi lõpmatu kõverus takistab
elektromagnetlainete üksteisest laiali hajumist, mis esineb näiteks meie tavalises aegruumis
eksisteerivate TV- ja raadioantennide korral. Analoogiline efekt esineb näiteks ka aatomifüüsikas.
Näiteks klassikalise teooria järgi peaksid elektronid aatomis kiirgama ja mõne ajavahemiku tagant
aatomituuma kukkuma. Kuid sellise protsessi välistavad just kvantmehaanikas tuntud määramatuse
seosed. Näiteks elektroni asukoha määramatus väheneb aatomituumale lähenedes, kuid seevastu
elektroni impulss suureneb. Selle tulemusena elektron eemaldub aatomituumast, sest elektroni
energia suureneb. Elektriliste jõudude tõttu tõmbuvad omavahel aatomituum ja elektron, kuid
seevastu määramatuse seosed takistavad seda. Ja sellepärast tekibki aatomituuma vahetus ümbruses
teatud kindla konfiguratsiooniga elektronpilv. Kuid, nagu me juba ajas rändamise teoorias tõdesime,
tulevad osakeste määramatuse seosed lainelistest omadustest ja need omakorda aga osakeste
teleportatsiooni omadustest. Elektroni „liikumine“ ümber aatomi tuuma on seotud tema pideva
teleportreerumise omadustega aegruumis, mida võib piltlikult samuti pidada aegruumi meetriliseks
deformatsiooniks.
Absoluutselt kõik kehad Universumis eksisteerivad ajas ja ruumis ning kõik nähtused (
sündmused ) Universumis toimuvad samuti ajas ja ruumis. See on füüsikateaduslik fakt, mis
põhineb suurel mahul eksperimentaalsetel andmetel ja muidu inimkogemusel. Füüsika järgi on kogu
Universumi mateeria põhiliseks eksisteerimise vormiks just aegruum. Mateeria enda põhilised
vormid on aine ja väli. Kuna kehast väljunud inimene ( ehk valgusolend ) eksisteerib „väljaspool“
aegruumi, siis võib kehast väljumist mõista kui Universumist „väljapoole“ siirdumisena ( s.t.
Universumi füüsikast „lahti pääsemisena“ ). See tähendab seda, et füüsiliselt on valgusolend
„väljaspool“ Universumit, nagu kõigest lahti kistud ( isegi looduses toimuvast füüsikast ehkki
valgusolend ise eksisteerib elektromagnetlainetena ). Ka „vaimselt“ on valgusolend väljaspool
Universumi füüsikat, sest keha välises olekus omandatakse telepaatilisel teel selline teadvusseisund,
mis on kirjeldatud unisoofilises psühholoogias.
Kuid tekib küsimus, et kui valgusolend eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis, siis
miks see valgusolend on „liikuva“ tavaruumi suhtes paigal ehk läheb näiteks planeedi Maa
liikumisega kaasa? Näiteks kehast väljudes hõljub inimene oma enda füüsilise keha kohal. Kui
miski eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ( ehk hyperruumis ), siis ei ole see enam „kontaktis“
tavaruumiga ehk teisiti öeldes, kui sõitvast rongist väljub keha, siis see keha ei liigu ju enam
rongiga kaasa. Seletus seisneb selles, et valgusolend küll eksisteerib tõesti „väljaspool aegruumi“ (
ehk hyperruumis ), kuid samas „liigub“ ta tavaruumiga kaasa ( ehk allub Universumi paisumise
üldisele liikumisele ). See tuleneb sellest, et valgusolendi kiiratavate valguslainete kiirusvektorid on
suunatud hyperruumist tavaruumi. Seetõttu saabki valgusolend olla näiliselt mingi suvalise
tavaruumi punkti suhtes paigal ( liikudes Maaga kaasa ehk tegelikult Universumi paisumise üldise
liikumisega ). Sellega sarnane seaduspärasus esineb ka inimese reaalse ajas rändamise korral.
Näiteks kui inimene rändab ajas minevikku Pariisis, siis ta ka satub möödunud ajahetkesse ja ka
177