Maailmataju

tegevusi ette, mida tulevikus sooritada või meenutades vanu aegu – sukeldudes oma mõtetes
minevikus asetleidnud sündmustesse. Sellist imetabast võimet nimetatakse kronesteesiaks, mis tuleb
kreeka keelsetest sõnadest chronos ( mis tähendab aega ) ja aisthesis ( mis tähendab taju ).
Otsetõlkes tähendaks kronesteesia mõiste ajataju. Inimesel on selline võime unikaalne, sest mitte
ühelgi teisel eluvormil Maal ei ole sellist võimet. Tänu sellele võimele suudame me teha näiteks
tuleviku plaane ja vastavalt sellele muuta oma käitumisharjumusi. Lapsel areneb selline mõttes ajas
liikumise võime välja alles umbes 3 – 5 esimese eluaasta jooksul. Ilma kronesteesia võimeta ei
suudaks inimesed unistada ega tuleviku sündmuste mõju ette näha praegustele olukordadele.
Inimese kronesteesia võimet peetakse üheks kõige otsustavamaks teguriks kunagiste kõrgkultuuride
ja tsivilisatsioonide tekkeloos. Mõttes ajas liikuda annab inimesele võime analüüsida minevikku ja
olevikku ning seejärel ennustada ette võivaid sündmusi. Niimoodi inimene otsustab, eristab ja valib.
Kunagiste suurte monumentide püstitamisega sooviti jääda surematuks – kesta edasi ka tulevikus,
peale inimese surma. On olemas ohtlikuid olukordi, kus on hädavajalik analüüsida olevikus
asetleidvaid situatsioone ja luua sellest tuleviku stsenaarium. Kronesteesia võime on kindlasti
inimmõistuse üks põhifunktsioone, mille olemasoluta ei tunneks me selliseid kultuure, mis
tänapäeval olemas või säilinud on. Analüüsida minevikku ja olevikku ning sellest järeldada
tulevikus aset leidvaid sündmusi või objekte on inimese mõistuse üks tähtsamaid omadusi. Näiteks
tööriistade valmistamise võime näitab inimese ühte kõige loomulikumat intelligentsuse vormi –
nimelt abstraheerimisvõimet. See tähendab seda, et inimesel on ajus kujutlus valmistavast tööriistast
juba varem olemas, kui ta seda looma hakkab. Ka selline asjaolu näitab inimese arukust.
Psühholoog Jean Piaget nimetab abstraheerimisvõimet tegevuse virtuaalse realiseerimise võimeks
või vahel mentaalseks manipuleerimiseks sümboolsete objektidega. Inimese intelligentsus avaldub
näiteks kaaludes eelnevalt tegevuse või hüpoteesist tulenevaid tagajärgi, mõelda lähteandmetes
sisalduva kasuliku teabe üle. Minevikus asetleidnu määrab tegevusi olevikus ja tulevikus. Seepärast
ei saa elada teadmatuses, et mis on varem asetleidnud. „Kes ei mäleta minevikku, see elab ilma
tulevikuta.“
Järelikult ajas võimalikku rändamist on üldse ainult kahte liiki. Esimene liik neist hõlmab
inimese reaalset ( füüsilist ) ajas rändamist, mis on kirja pandud Maailmataju ajas rändamise
teoorias. Teine liik aga hõlmab mõttelist ajas rändamist, mida psühholoogias nimetatakse
kronesteesiaks ehk ajatajuks. Vastavalt nende liikidele nimetatakse esimest liiki ajas rändamist
füüsikaliseks ajas rändamiseks ja teist liiki psühholoogiliseks aja rännuks. Mõistus, mis omab
kronesteesiat ehk ajataju võimet, suudab lõpuks kunagi teostada ka füüsikalist ajas rändamist.
Kuid unisoofilises psühholoogias käsitleme sellist ajataju vormi, mis seisneb erinevate
ajahetkede omavaheliste kauguste tajumisel ajas. Aja tunnetamine Unisoofias sarnaneb eelnevalt
käsitletava ruumitajuga. See tähendab seda, et nii nagu oli ruumitaju korral, nii tajub inimene ka
aega ainult osaliselt. Näiteks see aeg, mida inimene tajub selles eksisteerides kogu oma elu jooksul (
elades planeedil Maa ), on tegelikult palju pikema aja ulatuse osa ( s.t. kogu Universumi
eksisteerimise aja ulatuse osa ).
Pärast Suurt Pauku ( umbes esimese 10 -43 sekundi jooksul ) tekkisid aeg ja ruum, kõik
fundamentaaljõud ning ülejäänud teadaolevad füüsikaseadused. Universum oli üliväike
esimese 10 -35 sekundi vältel. Universum oli siis ülikõrge temperatuuriga ( umbes 10 27
kraadi ) ja omas suurt energiat. Gravitatsioon oli juba muutunud arvestavaks jõuks ning
kujunema hakkasid esimesed elementaarosakesed. Näiteks ka elektronid. Sellele järgnes
Universumi inflatsioon ehk ülijärsk paisumine. Temperatuur kahanes väga kiiresti koos
Universumi paisumisega. Prootonid ja neutronid, mis kuuluvad aatomite tuumadesse,
moodustusid siis, kui Universum oli 10 -6 ehk üks miljondik sekundit vana. Prootonid on
ju vesinikuaatomite tuumad. Kolm minutit hiljem oli Universumi temperatuur kõigest
miljard ehk 10 9 kraadi. Ühinema hakkasid prootonid ja neutronid ning tekkisid
deuteeriumi ( ehk raske vesiniku ) ja heeliumi tuumad. Sellisel ajal kujunes Universumis
välja vesiniku ja heeliumi suhteline hulk. Järgmise 300 000 aasta jooksul ei kulgenud
füüsikalised protsessid enam nii kiiresti. Mida enam Universum paisus, seda enam ka
21