Maailmataju

nägema filme või kuulama muusikat ilma, et need objektiivselt olemas oleksid. See tähendab seda,
et need on olemas inimese enda peas, mis on esitatud nii nagu näeks seda otse arvuti- või
kinoekraanilt. Selline võimalus, mis varem esines ainult psühhiaatriliste hälvetega inimestel,
kasutatakse teadlikult ära tervetel inimestel. Selle tulemusena ei pea inimene enam tarbima näiteks
arvuteid, mobiiltelefone ega muid infotehnoloogilisi seadeldisi, sest näiteks arvuti ekraanil kuvatud
visualisatsioon esitub selle asemel nüüd inimese ajus ja seega arvab inimene seda visualisatsiooni
nägevat väljaspool aju. See tähendab seda, et inimese enda aju loob nüüd kõik selle, mis varem
võimaldasid esitada ( s.t. luua ) ainult tehnilised seadeldised nagu näiteks telekas, arvuti, telefon jne.
Näiteks skisofreenikud võivad näha erinevaid hallutsinatsioone, mida tegelikult ( s.t. objektiivselt )
ei eksisteeri. Seepärast ei ole tarvidust enam sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid,
arvutid, televisioon jne. Ei ole enam vajadust edastada inimestele kaablite või laserite abil
informatsiooni. Selliseid tehnoloogiaid ei ole enam vaja tarbida.
Maal elavad inimesed sõltuvad täielikult just tehnoloogilistest vahenditest nagu näiteks autodest,
arvutitest, mobiilsidest jne. Kuid sellised tehnilised abivahendid tegelikult ainult korvavad meie
vaimseid ja füüsilisi puudusi, mis on tingitud bioloogilistest ja psühholoogilistest piirangutest.
Näiteks inimene ei suuda füüsiliselt joosta ( ehk levida ruumis ) kiirusega 200 km/h. Just sellise
“inimliku puuduse” korvab ära meie tehnoloogia saavutused – näiteks autod, lennukid, laevad jne.
Kui aga inimene ei sõltu enam oma kehalistest piirangutest ( s.t. eksisteerib ainult elektromagnetväljana
), siis esineb inimesel vastava välja füüsikalised omadused. Sellisel juhul ei ole vaja enam
autosid ega ka sidevahendeid, sest inimese füüsilised ja ka psüühilised võimalused on nüüd palju
suuremad kui seda muidu füüsiline keha võimaldaks. Selline amorphusolendiks kutsutav inimene ei
sõltuks üldse tehnoloogilisest maailmast. See tähendab seda, et ollakse täielikult sõltumatu
“materiaalsetest piirangutest”. Just selles seisnebki kogu ülitsivilisatsiooniteooria põhimõte.
Ulmefilmides ja fantaasiaromaanides on kujutatud tuleviku maailmasid ülitehnologiseeritutena,
mille korral vajaksid inimesed kõikjal näiteks mikrokiipe ja hõljuklaevasid. Tõeline kõrgelt
arenenud tsivilisatsioon neid tehnoloogiaid enam ei vaja.
Kuna sellises ülitsivilisatsioonis pole vaja enam midagi toota, sest midagi enam ei tarbita, siis
seega hääbub tarbimiskultuur, mis põhjustab kogu tööstuse ( üks majanduse põhialuseid ) kadumist.
See tähendab majandustegevuse otsest lakkamist. Näiteks autotööstust ( või mingi muu transpordi
tööstuse haru ) ei oleks mõtet luua, sest autosid ei ole amorphusolenditele enam vaja ja koos sellega
kaoks ära liikluskultuur ja ka osa üldisest infrastruktuurist. Kui ei esineks ka haigusi ( mis praegu
võib inimestele tunduda võimatuna ), siis ei oleks vaja ka meditsiini ja seega haiglaid. Ka riiete
kandmine ei ole enam tarvilik ja seega muutub tarbetuks ka tekstiilitööstus. Kogu inimühiskonna
majandusliku tegevuse üheks põhialuseks ongi inimeste erinevate kaupade ja teenuste tarbimine.
Seega on inimühiskonnad kui tarbimisühiskonnad. Tarbimise täielik kadumine ehk selle
mittevajamine põhjustab sellise tsivilisatsiooni ühiskonna struktuuri, mis erineb totaalselt meile seni
tuntud elutegevusest. Selles seisnebki ülitsivilisatsiooni olemuse põhimõte.
Ülitsivilisatsiooni arengu aste ei seisne lihtsalt selles, et “kaotame kõik autod ja arvutid ära”,
vaid selles, et eluvormid ei ole enam nendest asjadest sõltuvuses. Näiteks kehast väljunud inimene
ei sõltu enam õhust ( sest elus püsimiseks pole tal enam vaja hingata ) ega sõltu ka ümbritsevast
füüsilisest keskkonnast ( näiteks ilmaoludest, tormidest, looduskatastroofidest jne ). Inimeste seni
väga piiratud bioloogilised ja psühholoogilised võimed ja omadused ( nagu näiteks mõtlemine,
ruumis liikumine, energiavahetus jne ) on ülitsivilisatsiooni arengu astmes palju rohkemate ( s.t.
suuremate ) võimalustega, mis muidu asendaksid kõikvõimalikud erinevad tehnoloogilised
vahendid. Kõige suurem vahe, mis eristab elu inimühiskonnas sellisest mittemateriaalsest elust (
ehk võib religiooniteooria järgi öelda ka maavälisest elust ) seisneb aga isiku elatumises. See
tähendab seda, et inimühiskonnas ehk planeet Maal peab inimene enda eksisteerimiseks igapäev
tegelema enda elatamisega. Näiteks inimene peab elus püsimiseks igapäev toituma, kuid toiduainete
saamiseks peab inimene suurem osa oma elust tegelema ühiskasuliku tööga, mille eest on võimalik
saada tulu ( s.t. raha ) erinevate maksude maksmiseks ja igapäevase toidu hankimiseks. Elus
püsimiseks peab inimene tegema pidevat tööd ja niimoodi ongi elu inimühiskonnas välja kujunenud
„töö eluks“. Kuid mittemateriaalse eluvormina ( s.t. inimesed oma kehadest väljunud olekutes )
puudub eluvormil otsene vajadus tegeleda pidevalt enda elatamisega, mis tuleneb isiku teistsuguse
200