Maailmataju

hyperruumi eraldub virtuaalne footon, mitte aga reaalne footon. Seletus võib seisneda selles, et kui
reaalne footon võib eksisteerida meie tajutavas aegruumis piiramatult kaua, siis virtuaalne footon
aga ainult Δt jooksul, mida pole võimalik tuvastada. See vihjab aga sellisele asjaolule, et kui
virtuaalne footon ei saa eksisteerida meie tajutavas aegruumis kauem kui Δt vastavalt energia
jäävuse seadusele, siis väljapool aegruumi võib tema eksisteerimine kesta kuitahes kaua. Energia
jäävuse seadust ei rikuta, sest sellist eksisteerimist ei ole võimalik tuvastada, kui virtuaalne osake
eksisteerib väljapool aega ja ruumi. Reaalse osakesega on lugu aga hoopis vastupidi: reaalse footoni
sattumisel väljapoole aegruumi ei saa ta seal eksisteerida lõpmatult kaua aega, sest siis oleks
energia jäävuse seadus rikutud, kuna reaalne footon ei eksisteeri enam siis meie tajutavas aegruumis
ehk energia on lihtsalt „kuhugi ära kadunud“. Pealegi virtuaalne footon kannab endas energiat ja
impulssi sõltumatult.
Kui inimene väljub oma kehast, eksisteerib inimene hyperruumis elektromagnetlainetena ehk
valgusena. Valguslaine ei saa olla paigal ja seega liigub see ruumis kiirusega c. Kehast väljunud
inimene kiirgab ümbritsevasse „ruumi“ valgust, kuid mitte nii nagu seda teeb näiteks meie
eluruumides olev elektripirn. Kehast väljunud olekus eksisteerib inimene hyperruumis ehk ajatu ja
ruumitu dimensioonis, mis tähendab omakorda seda, et valgust ei kiirata ümbritsevasse ruumi
tavamõistes ( nagu elektripirni korral me seda mõistame ), vaid valgusolend kiirgab valgust
hyperruumis enda ümbritseva tavaruumi suunas. See tähendab, et elektromagnetlaine vektor ei ole
suunatud mööda hyperruumi dimensioone, vaid hyperruumist tavaruumi ( mida piltlikult võib
mõista nii, et valgus püüab musta augu tsentrist välja pääseda ). Ainult nii on võimalik, et
valguslained ei haju üksteisest laiali nagu seda on elektripirni korral.
Kehast väljunud inimene eksisteerib hyperruumis ainult valgusena kiirates „ümbritseva
eksisteeriva ruumi“ suunas elektromagnetlaineid, kuid mitte nii nagu seda teeb elektripirn.
Elektripirn või hõõglamp kiirgab ümbritsevasse ruumi valguslaineid, mis on meile nähtav ja tajutav.
Kuid kehast väljunud inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis ( s.t. aegruumist väljapool )
ümbritseva aegruumi suunas, mis eksisteerib paralleelselt hyperruumi „kõrval“. Sellisel juhul võtab
valguslaine pärale jõudmine meie kogetavasse aegruumi lõpmatult kaua aega ja seetõttu on selline
valgus meile kui elavatele inimestele nähtamatu. Ainult nii on võimalik kehast väljunud inimese
kiiratavate valguslainete koospüsimine, et need üksteisest laiali ei hajuks nii nagu seda on
elektripirni kiiratava valguse korral.
Sellisele seaduspärasusele on kindel vaatuslik kinnitus. Näiteks SLK kogemustega inimesed on
oma ütlustes kinnitanud, et kehast väljudes nad hõljuvad oma füüsilise ehk bioloogilise keha kohal
või lihtsalt liiguvad oma elustamisruumis ringi kohtudes teiste inimestega, kes palatis parajasti
viibivad. Kui kehast väljunud inimene hõljub oma „surnud“ keha kohal, siis seega peab see kehast
väljunud inimene kuidagi liikuma Maaga kaasa nii nagu me kõik, kes sellel planeedil kõnnivad. See
on vaatuslik fakt, mis tähendab seda, et kehast väljunud inimene eksisteerib küll ajatu ja ruumitu
dimensioonis ( mitte meie kogetavas aegruumis ), kuid sellegipoolest „liigub“ ta Maaga kaasa. Kui
ta seda ei teeks, siis leiaks ta end keset tühja kosmost. Planeet Maa omakorda liigub kosmoses kaasa
koos galaktika liikumisega ja kuni Universumi paisumisega. See tähendab, et kehast väljunud
olekus „liigub“ inimene Universumi paisumisega kaasa hoolimata sellest, et ta eksisteerib
väljaspool aega ja ruumi. Vastavalt ajas rändamise teooriale seisneb Universumi kosmoloogiline
paisumine aja, ruumi ja liikumise omavahelisel fundamentaalsel füüsikalisel seosel, mis mudelites
väljendub hyperruumi ( ajatu ja ruumitu dimensiooni ) ja tavaruumi ( meie kogetava ruumi )
liikumissüsteemina: tavaruum „liigub“ hyperruumi suhtes. Sellest tulenevalt järeldub, et kui kehast
väljunud inimene hõljub oma keha kohal, siis seega liigub ta tavaruumiga kaasa hyperruumi suhtes
ehkki ta eksisteerib hyperruumis, mitte tavaruumis. Kui juba „keha“, mis on surnud kehast
väljunud, liigub tavaruumiga kaasa, siis peab seda tegema ka kiiratavad valguslained, millel
tegelikult põhinebki kehast väljunud füüsiline olek. Siit järeldubki otseselt see, et valguslainete
omavektorid ei liigu hyperruumis sihitult ringi, vaid nende liikumissuund on hyperruumist
tavaruumi, mis füüsikaliselt väljendubki tavaruumiga kaasa liikumist hyperruumi suhtes.
166