Maailmataju

Universumi eksisteerimise põhivormideks ja seega kui ei ole olemas enam aega ja ruumi, siis ka
Universumit ennast ei ole enam olemas. Ja nii ka tegelikult ongi. Universumit ei ole tegelikult
olemas ja see ongi kogu teadaoleva ja tunnetusliku looduse kõige sügavam olemus.
Joonis 6 Tegemist on keskaegse gravüüriga „Maailma äärel“. Reaalsus on just selline, mida
kirjeldavad meile loodusseadused. Maailm, mida inimene igapäevaselt tunnetab, on tegelikult
ainult üks väike osa suurest tervikust ja seega kogu terviku tajumine ongi oma olemuselt tegelikkuse
tunnetamine.
http://www.astro.umd.edu/~peel/graphics/cosmology-clockwork.jpg
Vaatame ühte järgmist konkreetset alaliiki teadvuslikest unenäoseisunditest. Näiteks oletame
seda, et meil on üks inimene, kes näeb parajasti mõnda unenägu, milles ta teadvustab enda
eksisteerimist selles. Seal unenäos kohtab ta ka teisi tuttavaid inimesi, kes aga ei tea inimese
unenäost mitte midagi ja kes askeldavad oma igapäevaste toimetuste kallal. Kui aga inimene püüab
teisi inimesi samuti teadvustada, et nad viibivad tema unenäos ja seega neid ei ole tegelikult olemas,
siis see ei õnnestu. Nad ei saaks sellest aru või ei mõistaks seda. Seda võetakse naljana või ei
pöörataks sellele lihtsalt erilist tähelepanu. Ainult „magaja“ ise võimaldab teadvustada või aru saada
oma eksisteerimisest enda unenäomaailmas, kuid mitte teised inimesed tema unenäos. Teistele
unenäos „viibijatele“ oleks mingi inimese unenäos eksisteerimine ilmselgelt absurdne ja ebareaalne.
Sellepärast ka teiste inimeste skeptism või mõistmatu arusaamatus antud väite suhtes. Ka ärkvel
olevatele inimestele oleks ju absurdne, kui neile väita, et neid pole tegelikult olemas, sest nad
eksisteerivad mingisuguses teistsuguses reaalsuse dimensioonis. Teadvustatud unenäoseisund on
ainult inimese ehk reaalselt magaja enda isiklik kogemus, mida teistega unenäos „viibijatega“
jagada ei saa. Selline analoogia töötab ka reaalses maailmas, milles on inimesed täiesti ärkvel, mitte
ei maga enam. Kui inimene tajub füüsikalist keskkonda enda ümber ( seega tõelist reaalsust ) ja ta
püüab oma tajuseisundit ka teistele selgeks teha, siis mõistaksid teised inimesed seda ainult
faktiliselt mitte aga nii nagu seda tajuv inimene. Võib olla ei pöörataks sellele isegi erilist
tähelepanu. Teised inimesed ei mõistaks seda nii nagu tegelikku reaalsust tajuv inimene. Näiteks
sellist asjaolu, et meie funktsioneeriv neurotalitlus ajus oleks meie kõikide mõtete ja
käitumismustrite aluseks või isegi elementaarosakeste füüsikaline „käitumine“ oleks omakorda
aluseks aju neurotegevusele, ei mõistaks teised inimesed seda tunnetuslikult. Nad mõistavad seda
küll faktiliselt, kuid mitte tunnetuslikult nagu tõelist reaalsust tajuv inimene. Just eelnevalt
väljatoodud analoogia näitabki meile väga selgelt seda, kui „kinni“ me tavareaalsuses kõik
tegelikult oleme. Ei suudeta tunnetada tõelist maailma isegi siis kui meile selline võimalus avaneks.
30