Maailmataju

SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi suurde kahte rühma – inimesed, keda oli
võimalik pärast kliinilist surma ellu tagasi äratama, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest
neil esinesid väga rasked traumad või haigused.
Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on
kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega,
sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki
enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd
vapustav ja silmiavav.
Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiivseid
SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu moodi elamusi, mitte
valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad kogemused,
mis täielikult vastanduvad õndsale kogemusele. Neid kogemusi tundnud inimesed said aru, et nad
olid oma maises elus midagi valesti korda saatnud. Näiteks selliste inimeste hulgas oli inimesi, kes
püüdsid ennast tappa.
Positiivsete SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit,
kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja
rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid
on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta.
Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. Positiivsed SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad
ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. Näiteks kultuurantropoloog
Patrick Gallagher oli 1976. aastal pärast õnnetut autoõnnetust nädalaid koomas. Koomas
olles oli tal palju kordi rabavaid ja erksaid SLK-sid:
„Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma
sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber muudetuna... Selle järel tuli eespool
mingi tume ala, seal ei olnud üldse valgust, see oleks olnud nagu mingi tunneli sissekäik... Viimaks
nägin eemal valgussõõri... täiuslikult kaunist, kollakas-oranži... Kui ma tunnelist läbi sain,
jõudsin pimestavalt kaunisse kohta... See oli täiuslik paik, see tähendab... üleni ja külluslikult valgustatud...
Ma nägin ( seal ) palju inimesi, mõned neist olid riides, mõned ilma riieteta. Riietus, mis
tundus olevat läbipaistev, oli kaunis, kuid see... ei varjanud midagi... Inimesed ise olid ka hästi kenad...
Nagu ma sel hetkel seal olles aru sain, oli kõikidel nagu mingi teadmine, niisama särav, kirgastunud
ja ideaalne nagu see helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole
vaja teha midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid – mõistad tema
olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse, ilma mingi jututa...
tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist mõistmist väljendada ei saa. Mõtlemata
ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru, kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks
luuletajad peavad silmi hinge väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi
ei tundnud vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja kõige
suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude
konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari. Ainus endastmõistetav asi oli armastus.
Need ideaalsed tingimused lõid harukordse seisundi, kus polnud viha ega mingit muud häirivat tunnet
– ainult üleüldine armastusseisund... Ma tundsin, et mul oli täiesti võimalik pöörduda tagasi
oma maapealsesse elusse, igatsesin... oma laste järele, oma naise järele ja paljude teiste järele. Tegin
otsuse tagasi pöörduda, kuigi teadsin, et piletihind võib olla ülisuur: arvestades mu keha
bioloogilisi, füsiolooglisi ja materiaalseid vajadusi ning puudujääke, samuti seda, et sellest säravast
elamusest jääb vaid mälestus. Ma ei tea üldse, kuidas ma tagasi sain, aga niipea kui ma olin
otsustanud tagasi tulla, kaotasin KÕIK, mis ma oleksin tahtnud olla või teada, ma olin tagasi.“
Selliseid positiivseid ja negatiivseid SLK-sid on kogenud maailmas miljonid inimesed hoolimata
nende haridustasemest. Näiteks juba ainuüksi Põhja-Ameerikas on SLK-sid esinenud viiel
protsendil elanikkonnast. SLK-d ei sõltu inimeste religioossest taustast, sest neid näevad nii ateistid
kui ka sügavalt usklikud inimesed. Näiteks ka ateistid näevad positiivsete SLK-de korral tunnelit,
valgusolendeid, sugulasi jne, mitte ainult usklikud.
48