Maailmataju

Joonis 3 Inimese silm ei suuda eristada väga suuri vahemaid ruumis ja seega tunduvad kõik tähed taevas
olevat ühekaugustel. Tegelikkuses asuvad tähed väga erinevates kaugustes. Näiteks tähed, mis paistavad
taevas üksteisele väga lähedal olevat, on tegelikult teineteisest väga kaugel. Näiteks tähed, mis paiknevad
Orionis, on tegelikult Maast paarisaja kuni tuhande valgusaasta kaugusel. ( „Kosmos“, Marshall Mini, Ian
Graham, Koolibri 2002 )
Võtame näiteks meile teada ja tuntud Linnutee galaktika. Me teame faktiliselt, et see on olemas
ja teame fotode järgi ka seda, et missugune see välja näeb. Kuid Galaktikat tajudes näeksime ja
saaksime sellest rohkem aru kui selle olemasolu lihtsalt faktiliselt teada. Taju võimaldab saada
erinevatest objektidest palju rohkem informatsiooni kui faktiline teadmine. Selle paremaks
mõistmiseks toome siin välja analoogia näiteks galaktika ja mingisuguse suvalise niidu või põllu
välja vahelise seose. Kui inimene seisab keset niidu välja, mis on kaugelt ümbritsetud puudega (
ehk metsaga ), siis tajub ta selle hinnangulist suurust ja enda ruumiosa selles. Inimene tunnetab
niiduvälja suurust ainuüksi oma enda vaateväljaga. Ta oskab ka subjektiivselt hinnata oma ruumilist
seost ( ruumilist ulatust ) selles ehk enda väiksust võrreldes niiduvälja suurusega. Inimese enda
väiksust võrreldes Galaktika ruumiväljaga peaks tajuma täpselt samamoodi nagu niiduvälja korral,
mis oli kaugelt ümbritsetud metsaga. Selle taju aistingu mõju inimese vaimsele projektsioonile (
teadvusele ) peaks olema mõlemal juhul täpselt samasugune. Kui avalduks eriline võimalus vaadata
väljaspoolt seda tohutut objekti oma enda ihusilmadega, siis avaldubki inimesel selline tõeline
tunnetus Galaktika kogu ruumilise ulatuse kohta kosmoses. Kuid säärane taju võiks tulla ka ilma
seda ise reaalselt nägemata ehk ainult inimese enda kujutluses. Analoogiliselt võiks niimoodi
tunnetada ka kogu Universumi ruumilist ulatust oma kõigis mastaapides ilma seda reaalselt ise
nägemata.
Praegusel ajal ei ole inimeste kosmosetehnoloogia nii arenenud, et inimene oleks võimeline
liikuma kosmoses meie galaktika ruumist välja nii, et inimene näeks eemalt Linnutee galaktikat
nagu näiteks meie kosmonaudid vaatavad kosmoses eemalt meie planeeti Maad. Kuid meie
galaktikat on siiski võimalik näha ka Maa peal olles. Näiteks talvisel öisel ajal pilvitusse taevasse
vaadates näeme selgelt eristuvat meie enda galaktika halot. Selleks aga peab linnadest viibima üsna
kaugel, et vältida „valgusreostust“. Linnade öine tuledesära häirib tähtede nähtavust maale. See
vaade, mis inimesele avaneb, on väga lummav ja vapustavalt võimas. Võiks öelda isegi nii, et see
tunne on peaaegu samasugune, mille korral inimene vaatleks enda galaktikat sellest väljaspool olles,
kui ta on kosmoses liikunud galaktika ruumist väljapoole. Analoogia on nendel kahel aspektil täiesti
ilmne.
Objekti tunnetamisega peaks kaasnema ka selle ruumilise „sügavuse“ tajumine. Me teame
faktiliselt, et näiteks inimene koosneb aineosakestest, s.t. elementaarosakestest nagu näiteks
elektronidest ja nukleonidest. Kuid peale selle faktilise teadmise on võimalik seda ka tajuda.
Inimese ruumiline ulatus ruumis ei piirdu ainult sellega, mida me reaalselt ja otseselt näeme.
17