Maailmataju

Tema arvates on need eksisteerivad ideed sõltumatud inimeste vaimumaailmast ja loodusest. Ideed
eksisteerivad reaalselt. Platoni meelest oli „Teadmise kõrgeim vorm teadmine hüveideest, millest
asjad, mis on õiglased jne, saavad oma kasulikkuse ja väärtuse. Seega siis on hüve kõigi püüdluste
lõppsiht, objekt, mille poole on suunatud iga süda...“. Ideede tunnetus sarnanes nagu vaimse
„nägemisega“, kuid filosoofia aga tõe kaemusega. Hüve-idee avastamisele juhib just tunnetus.
Platoni „Riigis“ on hüve „tähtsaim asi, mida me peame tundma õppima“.
Platon esitab oma teoses „Riik“ koopamüüti, milles ta oma ideede teooriat ilmekalt esitleb. See
müüt jutustab koopas istuvatest inimestest, kes on kinni aheldatud niimoodi, et nad näevad ainult
koopa tagaseina. Koopast väljaspool põleb ere tuli. Koopas kinni istuvad inimesed näevad koopaseinal
mööduvate inimeste liikuvaid varje ja kuulevad nende hääli. Vangide jaoks on olemas ainult
varjud, mida võetakse kui tõelisust. Koobas oma varjudega sümboliseerib inimeste ( antud juhul
koopa vangide ) meelelist maailma – seda maailma, mille kohta me saame teada meelte kaudu
tulevast informatsioonist. Koopast väljaspool eksisteeriv maailm sümboliseerib aga tegelikku
maailma ehk ideede maailma. Kuid kui me kujutaksime seda, et üks nendest koopa vangidest
lastakse vabaks, siis väljaspool koobast pimestaks teda valgus ja näeb äkki reaalset maailma.
Alguses on vabastatud vang vapustatud, kuid vähehaaval hakkab ta nägema asju sellistena nagu see
ka tegelikult on. Hiljem ta pöördub tagasi koopasse, et kaasvangidele tõest rääkida. Platon laseb
selle koopamüüdi loo mõtestada niimoodi: „Vangla on nähtav maailm, tulevalgus on päike ning te
ei mõista mind valesti, kui tõlgendate teekonda ülespoole hinge tõusuna mõistuslikku maailma.
Selline on minu tagasihoidlik arvamus, mida ma teie soovil olen väljendanud, Jumal teab, kas ka
õigesti või valesti“.
Platoni arvates näeksime tõelist maailma vaid siis, kui me tunnetaksime tõde. Sellisel juhul tuleb
seljatada meeleline maailm. Tõe tunnetamine tähendab otsingut mõistuse abil. Niimoodi avastame
ideid või üldist, mis on igaühe mõistuses. Kui tunnetada neid ideid, siis annab see ka tõelist
teadmist. Lõpuks mõistetakse hüve olemust. Theaitetos ütleb Platoni dialoogis „Theaitetos“: „Mulle
näib, et see, kes midagi teab, lihtsalt tajub seda, mida ta teab ning minu arvates ei ole teadmine
muud kui taju.“ Arusaam teadmisest ei olnud Platonil ja Theaitetosel ühesugune. Tänapäeval
peetakse tõeseks ja isegi teaduslikuks siiski sellist teadmist, mis on meelte kaudu tajutav. Seda
nimetatakse empiiriliseks teadmiseks. Platon ei pidanud meelte kaudu tulevat informatsiooni
tõeseks. Tema meelest olid just ideed tõelise teadmise aluseks. Need pidavat ka meie peades juba
olemas olema.
Aristoteles seevastu lähenes ratsionaalselt, mitte idealistlikult. Aristoteles mõistis tunnetamise all
tajumist: „kui me ei taju midagi, ei saa me ka midagi õppida ega mõista; kui me iganes mõtleme
millestki, peame samal ajal mõtlema mingist ideest.“ Tema jaoks oligi tõeline maailm just looduslik
maailm. Tänapäeval on ju taju ja meeleline kogemus teadusliku tunnetuse aluseks. Platoni meelest
seisneb aga ideedes tõeline maailm ja seda on intellekt võimaline ka tunnetama. Kuid seevastu
Aristotelese arvates seisneb tõelisus aga mateerias, mis on kogu maailma aluseks. Ta arvas seda, et
kõik „substantsid“ koosnevad kahest osast – materjalist ja struktuurist. See tähendab seda, et kõigel
on mateeria ja vorm. Kuid siin ilmneb üks väga suur ilmnevus – mateeria ja vorm ei kuulu sellest
maailmast väljapoole nagu Platoni ideed, vaid sellesse maailma, mida me tunneme igapäevaselt.
Platoni ja Aristotelese teooriad on omavahel vastandlikud, kuid need mõlemad on aluseks tänapäeva
inimesel maailma mõistmisel ja sellest teadmiste hankimisel. Platon lähtus inimese mõistusest
endast, kuid Aristoteles aga loodusliku maailma tajumisest. Platon mõtles matemaatiliselt. Ta
tegeles mõistetega, mis sai luua nii, et ei olnud vaja seostada neid loodusliku maailmaga. Kuid
seevastu Aristoteles mõtles peaaegu nii nagu tänapäeval loodusteadlased. Ta põhines tajul, vaatlusel
ja uurimisel. Platon ja Aristoteles arendasid selliseid tunnetusviise, millede olulisus on jäänud
kestma tänapäevani.
5.2 Reaalsustaju Unisoofias
25