Maailmataju

suutnud mingit lahendust leida, kuid ta tunneb, et Maa-väliste olendite teooriat ei saa veel
kõrvale heita. Tema teos avaldati UFO-uurijate organisatsiooni kaasabil ning see äratas
kogu maailmas suurt tähelepanu.”
“Budd Hopkinsit peetakse sageli tulnukate inimröövide kõige põhjalikumaks asjatundjaks.
Too New Yorgi kunstnik on 1975. aastast alates tutvunud paljude selleteemaliste
ettekannetega ning tegeleb nüüd ka ise hüpnoosiga. Budd Hopkins on uurinud tuhandeid
juhtumeid ning usub, et tulnukate käsil olev geneetiliste uuringute programm ei tarvitse
ohvritele sugugi hästi mõjuda. Tema tööde alusel loodi Ameerika Ühendriikides
neljatunnine TV-programm “Intruders” (CBS, 1992). Hopkinsi esimene raamat oli “Missing
Time” (Marek, New York, 1982). Sellele järgnes “Intruders” (Random House, New York,
1987), milles kirjeldatakse kellegi Indiana osariigis elanud naise korduvate röövimiste lugu.
Hopkins esineb sageli maailma paljudes paikades loengutega.”
“Doktor David Jacobs on Temple University ajalooprofessor, kes alustas inimröövide
uurimist 1980. aastate keskel ning usub, et tal on õnnestunud selgusele jõuda
meditsiinilistes protseduurides, mis osutuvad Maale saabunud tulnukate missiooni olemust
ja eesmärki. Tema vaateid väljendab raamat “Secret Life” ( Simon and Schuster, New York,
1992; Fourth Estate, London, 1993 ).”
“Leo Sprinkle on psühholoog, kelle Ameerika Ühendriikide valitsuse finantseerimisel
Colorado Ülikoolis moodustatud töörühm 1967. aastal tulnukate inimröövilugusid uurima
kutsus. Sellest ajast alates on ta põhjalikult tutvunud rohkem kui kahesaja juhtumiga.
Sprinkle usub, et röövitud võisid kokku puutuda võõrintellektiga, mis neisse enamasti
heatahtlikult suhtus. Leo Sprinkle pole küll raamatuid avaldanud, kuid ta organiseerib igal
suvel “Kaljumägede kohtumisi”, kuhu röövitud kogunevad läbielatust rääkima.”
“Jenny Randles, “Abduction” ( Robert Hale, London, 1988; Headline, London, 1989;
ilmunud ka USA-s pealkirja all “Alien Abductions”, Global Communications, New Jersey,
1990 ) – röövimisjuhtude tõenduste, iseloomulike tunnuste ja teooriate üldülevaade.
Täiendatud järg “Aliens: The Real Story” ilmus Londonis ( Robert Hale, 1993 ).”
UFO-ajaloo ilmselt kõige kuulsam ja usaldusväärseim juhtum on kahtlemata seotud Betty ja
Barney Hilliga. Nende juhtum seisneb järgmises. Sotsiaaltöötaja Betty ja postiametnik Barney Hill
sõitsid 1961. aasta septembris pärast Kanadas veedetud puhkust öösel tagasi koju. Kodutee kulges
White´i mägede kaudu Uus-Inglismaale. Sinna jõudnud nägid nad taevas neile lähenedes
banaanikujulist valguslaiku. Batty ja Barney Hill nägid illuminaatoritest silmitsevaid olendeid. Kuid
edasi ei juhtunud mitte midagi ja nad jõudsid kenasti tol ööl koju – vähemalt nii arvasid nemad.
Kuid hiljem avastasid nad oma auto värvkattele tekkinud kummalisi laike ja umbes tunnine
ajavahemik oli kadunud enne kui nad koju olid saabunud. Hiljem hakkasid nad nägema oma
unenägudes kummalisi olendeid, kes viivad läbi meditsiinilisi eksperimente. Neil tekkisid stress ja
nad pöördusid abi saamiseks Bostonis tegutsevalt psühhiaatria doktorilt Benjamin Simonilt.
Viimane hakkas tegema nende peal pikka raviprotseduuri ja selle käigus sooritati ka hüpnoosi
seanss. Abielupaari mäludes sobrades ja hirmude põhjuseid otsides jõudis siis doktor tolle
saatusliku autosõiduni. Doktor Simon arvas seda, et tekkinud luupainajad on pärit Betty ja Barney
Hilli pettekujutelmadest, mis ei ole tegelikkusega üldsegi seotud. Doktor aitas neil selliseid
„tumedaid“ episoode raviprotseduuri ajal meenutada. Ja nii tuligi patsientidele meelde see, et koju
sõites peatas neid teel maaväline kosmoselaev. Betty ja Barney Hill võeti kosmoselaeva pardale
mingisuguste tundmatute meeste poolt, kellel olid suured silmad pilused ja näod üsna kahvatud.
Kosmoselaevas sooritati neil põhjalik meditsiiniline läbivaatus. Bettyle torgati nõel läbi naba otse
kehasse. Selline eksperiment olevat seotud just rasedustestiga. Vähemalt nii väitsid need tundmatud
olendid. Sellise protseduuri võtsid tarvidusele ka meie arstid, kuid seda alles aastaid hiljem tollest
juhtumist. Inimloote veekesta proove võttes saab teha kindlaks lapse Downi sündroomi esinemise
19