Maailmataju

teadvusvälises „pooluses“ sooja aisting. Piltlikult võib öelda nii, et inimene võib teadvustada sooja
aistingut, kuid alateadvuses ( s.t. teadvusväliselt ) tuntakse samal ajal külma aistingut. Alateadvus ja
teadvusväline on üks ja sama mõiste.
Teadvusel on kaks poolt ehk kaks poolust: üks on teadvustamine ise ja teine on teadvusväline.
Teadvuse ja teadvusvälisuse polaarsuse tekkimine ajus on paratamatu. Näiteks sooja aistingu
tundmise korral ei saa me samaaegselt tunda ka külma aistingut ehk ei ole võimalik korraga tunda
nii soojust kui ka külma. Kuid me teame väga hästi seda, et millegi teadvustamiseks on vaja
eelnevat kogemust, mis tähendab seda, et me ei saa näiteks tunda soojust, kui me poleks mitte
kunagi tundnud külma aistingut. Sooja aistingu tundmiseks on vaja eelnevalt kogetud külma
aistingut, mis jääb antud juhul teadvusvälisesse poolusesse. See tähendab seda, et ajus olevate
väljade konfiguratsiooniga kaasneb paratamatult teadvuse ja teadvusvälisuse polaarsus.
Teadvus ja teadvusväline on kaks poolust, mis on üksteisest lahutamatult seotud nii nagu
magneti kaks poolust. Need kaks poolust moodustavad kokku ühtse terviku. Üks ei saa eksisteerida
ilma teiseta ehk teadvus ei saa välja kujuneda ilma teadvusvälise pooluseta. Juba ammu on teada, et
teadvusväline infotöötlus viib lõpuks teadvuse ilminguni ehk teisiti öeldes on teadvus aju
teadvusvälise infotöötluse tagajärg.
Väljade konfiguratsioon
Inimese teadvusseisund ja teadvussisu esineb ainult siis, kui ajupiirkonnad on aktiveerunud. See
tähendab seda, et neuronid peavad laenglema, et tekiks teadvuselamus. Neuron kui füüsikaline keha
tekitab laenglemisega elektrivälja, mille tugevust on võimalik mõõta. Sellest järeldub tõsiasi, et
teadvus on seotud just nende elektriväljadega, mitte nii väga neuronite endiga.
Teadvuse neuronaalsed korrelaadid ehk TNK, mida paljud teadlased maailmas taga ajavad, ei
anna vastust teadvuse olemuse kohta. See tähendab seda, et me ju võime teada teadvuse tekkeks
tarvilikke neuronaalseid protsesse ja isegi lokatsiooni ajus, kuid teadvuse olemuse kohta ei anna see
tegelikult mitte mingeid informatsioone. Näiteks me võime teada, et teadvus kujuneb välja mingi
kindla ajupiirkonna aktiivsuse korral, milles võivad esineda ka kindla omadusega neuronid ( nn
teadvuse neuronid ), kuid sellegipoolest jääb seletamatu lõhe neuronite laenglemiste ja teadvuse
sisude vahele. TNK on väga oluline meditsiinilises mõttes ( kooma, narkoos, anesteesia ), kuid
teadvuse olemuse kohta jätab TNK ikkagi sügavaid lünki. Ilma teadvuse neuronaalsete
korrelaatitetagi on täiesti selge, et teadvuse olemuse võti seisneb küsimuses, et kuidas neuronite
elektriline aktiivsus ja teadvuse kogemuslik sisu on üks ja sama ehk kuidas lahtimõtestada aju keelt
ehk neuronaalset aktiivsust. See viitab tugevalt sellele, et teadvus kujuneb välja laengute väljade töö
tulemusena, mida neuronid oma laenglemistega ruumis tekitavad.
Seni on arvatud, et inimese aju koosneb 100 miljardist närvirakust. Tegelikult see nii ei ole. 2009
aastal läbi viidud uued uuringud näitavad, et ajus on tegelikult 86 miljardit närvirakku ja peale selle
veel 85 miljardit tugirakku. Tugirakke on mitut tüüpi ja need ümbritsevad närvirakke, et kaitsta
neuroneid kahjulike ainete mõju eest ja võimaldavad signaalide kiiret ja tõhusat liikumist ühelt
neuronilt teisele. Ilma tugirakkudeta ei suudaks neuronid juhtida lihaste liikumist ja luua uusi
mõtteid. Tugirakud on näiteks gliiarakud. Ajus leiduvate rakkude üldarv küündib 171 miljardini,
kuid samas on närvirakke „kõigest“ 86 miljardit. 80 % aju närvirakkudest asuvad väikeajus, kuid
suurajus on see protsent „ainult“ 19 %. Ajutüvi sisaldab 1 % aju närvirakkudest. See tähendab seda,
et kõige rohkem ajurakke on aju liikumiskeskuses. Inimese ajus on iga neuron ühenduses
keskmiselt 10 000 teise neuroniga. Neuroneid on ajus 86 miljardit ja neuronite vaheliste ühenduste
ehk sünapsite arv ajus ulatub seega 860 triljonini ( ehk 86*10 14 ). Sünaps on neuronite vaheline
16