Maailmataju

verd. Sellisel juhul esineb aktiivsus ( ehk neuronite laenglemine ) ainult väga väga lokaalsetes
ajupiirkondades. Kui on lakanud aju kogu aktiivsus ( isegi lokaalsed ajupiirkonnad ), siis on
tegemist ajusurmaga ( ehk inimese bioloogilise surmaga ).
SLK-nähtused esinevad inimese kliinilise surma ajal, mille korral on ajutiselt seiskunud inimese
süda. Süda on vajalik ajule vere pumpamiseks, mille kaudu saab aju hapnikku. See on aju peamine
energiaallikas. Ajus olevate neuronite laenglemine ehk aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse
suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega, kuid mitte alati. Kui aju ei saa enam verd,
siis selle elutegevus lakkab olemast.
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea
elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut
nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Aju aktiivsus ei ole tegelikult
surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal täielikult lakanud. Sellisel ajal
näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid selliste ajuaktiivsuste korral, mis
funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks taalamuses ja ajutüves ), on EEG
registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub. Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised
toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus ( näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka
surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsust, kuid seda siiski väga vähesel määral. Sellisel korral
esineb ajus „teistsugune aktiivsus“.
Jimo Borjigin´i 2013. aasta uurimus näitas, et pärast südameseiskumist esinevad ajulained veel
umbes 30 sekundit ja seda suurema aktiivsusega. Aju aktiivsus hääbub täielikult pärast südame
seiskumist umbes 30 sekundi jooksul. Sealjuures läbib ajuaktiivsuse hääbumine teatud faase.
Näiteks 2 sekundit pärast südameseiskumist ajuaktiivsus suureneb, pärast seda väheneb see peaaegu
kõikides ajupiirkondades ja veidi enne täielikku ajuaktiivsuse hääbumist suureneb aktiivsus
lühiajaliselt üksikutes ajupiirkondades. Inimene võib kliiniliselt surnud olla reaalselt näiteks ainult 6
minutit, kuid aeg, mil inimene eksisteeris kehavälises olekus, tundub inimesele sageli palju pikem
kliiniliselt surnud oleku ajast ehk antud juhul pikem kui 6 minutit. Selline aegade erinevus on
surmalähedaste kogemuste ajal vägagi tavapärane. Analoogilise nähtuse leiab sellele
relatiivsusteooriast, mille korral kulgeb aeg erinevates taustsüsteemides erinevalt ja seetõttu tekib
nendel erinev ajavahe. Pole kindlalt teada, et kas see inimesele ainult näib nii ( s.t. tuleneb inimese
teisenenud aja- ja ruumitajust ) või on see ka reaalselt.
Surmalähedased kogemused esinevad vahel ka siis kui aju anokseemiat ( aju verevaegust ) ei
esine, kuid seda siiski väga harva.
Inimese surma ehk üleüldise kõikide organismisüsteemide amortiseerumise korral esineb kolm
etappi – esiteks agoonia, siis järgneb kliiniline surm ja siis bioloogiline surm. Agoonia ehk
„surmaheitlus“ esineb pikaldase, näiteks raske haiguse tagajärjel saabuva surma korral. Sellisel
juhul hingamine aegleneb, aegamisi kaovad ka pulss, teadvus ja refleksid. Pärast agooniat järgneb
kliiniline surm. Selle peamisteks tunnusteks on südamelöökide, pulsi ja hingamise lakkamine. Kui
aga esineb väga suur trauma, siis ei pea ilmtingimata agooniat esinema. Tekib kohe kliiniline surm.
Pärast kliinilist surma läheb inimene üle ajusurmaks ( ehk bioloogiliseks surmaks ) umbes
mõnekümne minuti möödumisel. Kliiniline surm on südamesurm, kuid bioloogiline surm on
ajusurm.
Kui patsiendi sensoorne, motoorne või vaimne võime lakkab eksisteerimast, siis see tähendab ka
seda, et väheneb aju üldine või vastava piirkonna verevarustus. Nii on see näiteks inimese ( aju )
teadvuseta, komatoossetel, apallilistel, väga dementsetel või skisofreensetel isikutel. Inimese
vereringe peatumise korral lakkab teadvus 15 – 20 sekundiga. Sellest hetkest on saabunud kliiniline
surm. Kuid aju ei ole pöördumatult kahjustatud, sest kliinilisest surmast on võimalik inimene uuesti
ellu tagasi tuua. Halvem juht esineb trauma ja suure verekaotuse korral. Aju võib surra ka enne
südant insuldi või pähe saadud löögi tagajärjel. Sellisel juhul ( ajusurmas ) hoiab hingamisaparaat
südant töös.
Kui inimene on liiga kaua teadvusetus seisundis, võib tal tekkida ajuturse, mis võib omakorda
tekitada ajuverejooksu. Ajuturse võib purustada ajutüve ja sellele võib järgneda ajusurm. Aju
alumine osa nimega ajutüvi kontrollib inimese hingamist ja südame tööd. Ajutüve aktiivsus hoiab
seega kogu ülejäänud keha elus.
130