Maailmataju

ärksuse eest. Näiteks langeb noradrenaliini tase REM-une ajal. Kõik need aspektid tõepoolest
viitavad sellele, et REM-uni on lihtsalt sissejuhatus sügavasse unne. Sügava une funktsioon seisneb
sünapsite vähenemises ajus, et stabiliseerida aju energiakasutus. Sel ajal puudub inimesel teadvus
ehk ei nähta unenägusid. Kuid enne inimese teadvusetuse staadiumisse jõudmiseks peab inimene
kaotama ärkvuse, mis tähendab seda, et teadvuse kaotusele eelneb ärkveloleku lakkamine. See
avaldub aju noradrenergilise süsteemi aktiveerumises, mille korral ajus langeb noradrenaliini ja
teiste keemiliste ühendite konsentratsioon, mis vastutavad inimese ärkvuse ja virguse eest. Juba
ammu on teada, et ärkvelolek ja teadvus ei ole päris üks ja sama nähtus. Kuid samal ajal esineb
ajuaktiivsus edasi, mil see oli ärkveloleku ajal. See kestab kuni sügava uneni ja sellega kaasnebki
unenägude nägemine ehk teadvuse esinemine. Enne aju energia stabiliseerimisprotsessi ehk
sünapsite vähenemise staadiumit ( s.t. enne sügavat und ), mil inimene on täiesti teadvusetus
seisundis, lakkab inimese ärkveloleku aktiivsus, mis väljendub noradrenergiliste ühendite
konsentratsiooni taseme languses, mida kirjeldabki meile Goldsteini ja Walkeri paradoksaalse une
teooria.
Aju noradrenergiline süsteem
Und on kahte liiki: sügav uni ja REM-uni ehk paradoksaalne uni. Paradoksaalne uni on kiirete
silmaliigutuste uni ehk REM-uni, mil nähakse unenägusid. Paradoksaalse une ajal esineb peaaegu
täielik lihastoonuse kadu, kuid ajukoores esineb seevastu suur aktiivsus. Sügava une ajal
unenägusid ei nähta. Sügava une ajal langeb inimese kehatemperatuur, südamelöögi sagedus ja
üldine lihastoonus; väheneb mitmetes ajupiirkondades aktiivsus ja väheneb ka hapnikutarbimine.
REM-une ajal esinev ajuaktiivsus erineb oluliselt sügava une ajuaktiivsusest, kuid sarnaneb suurel
määral ärkveloleku omaga. REM-une ajal sarnaneb inimese ajukoore elektriline aktiivsus
ärkveloleku omaga. Ka hapniku- ja glükoositarbimine on väga sarnane ärkvel oleku omaga – vahel
võib see olla isegi suuremgi. See tähendab ka seda, et REM-une ajal nähtavad unenäod on
kõrgenenud ajuaktiivsuse tõttu tekkinud suvalised ajuaktiivsusmustrid. Ajukoore suurenenud
aktiivsusest hoolimata ei ole inimene siiski ärkvel.
Ajukoores eksisteerib limbiline süsteem, mis koosneb mandelkehast, hipokampusest,
haistesibulast ja hüpotalamusest. Nendes piirkondades on REM-une ajal aktiivsus kõige suurem.
Peale nimetatud osade on ka suurenenud aktiivsus insulas ja otsmikukoore keskmises osas.
Mandelkeha reguleerib inimese emotsioone. Aktiivsus aju limbilistes ja paralimbilistes
struktuurides on REM-une ajal suurenenud.
REM-une ajal toimub ajutüve neuronites järsk noradrenaliini konsentratsiooni taseme langus.
Noradrenaliini on seostatud inimese tähelepanu ja ärksusega ning ka valmisolekuga reageerimiseks.
Noradrenergiliste neuronite laenglemine ajutüves väheneb REM-une staadiumis, eelkõige ajutüves
asuvas sinava tuuma neuronites. Pärast REM-une lõppu taastub noradrenaliini tase ajus une eelsele
tasemele. Paradoksaalse une ajal esinevad ajus teetalained. Noradrenaliini tase on madal ja seda
enam just sinava tuuma neuronites. Üldse on REM-une ajal madal selliste virgatsainete tase, mis on
seotud inimese stressi ja ärevusega. Ülivirguse tekitab inimesel noradrenaliini hulga suurenemine
ajus.
Inimesed mäletavad enamasti hästi just neid asju, mis sisaldavad endas kõrget emotsiooni taset
ja on inimesele emotsionaalselt oluline. Noradrenergiliste juhteteede ja perifeerse närvisüsteemi
aktivatsioon on oluline inimese emotsionaalse sündmuse mällu talletamiseks. Noradrenergiliste
juhteteede aktivatsiooni reguleerivad sinava tuuma neuronid, mis asuvad ajutüves.
Ajutüves olev sinavtuum ehk locus coeruleus reguleerib mandelkeha bioelektrilist aktiivsust -
adrenoretseptorite abil, kuid ajukoore aktiivsust reguleerib see läbi -adrenoretseptorite, mida on
52