Maailmataju

maailma ehk virtuaalse reaalsuse tekkimise ja selle eksisteerimise. Kõlab ju loogiliselt, et kui aju
loob ümbritsevast reaalsest keskkonnast virtuaalse reaalsuse, siis virtuaalne maailm saab
eksisteerida füüsiliselt ainult virtuaalses aegruumis, mille aluseks on virtuaalsed aja ja ruumi
mõõtmed. Virtuaalseid aja ja ruumi mõõtmeid ehk dimensioone tekitab elektromagnetiline
vastastikmõju, täpsemalt elektrostaatilised väljad ( nende omavahelised konfiguratsioonid ) inimese
peaajus.
See, et inimese ajus tekib virtuaalne aegruum, näitab seda, et Universumis on peale reaalsete aja
ja ruumi dimensioonide olemas ka virtuaalsed mõõtmed. Reaalse ja virtuaalse aegruumi tekkimise
mehhanismid on väga erinevad, kuid mõlemad eksisteerivad ühes ja samas Universumis ning ühe
mõjutused põhjustavad mõjutusi teises ja vastupidi. Virtuaalset aegruumi võib mõnes mõttes
käsitleda, vaadelda või ettekujutada täiesti omaette Universumina, lahusolevana reaalsest
aegruumist ehkki me teame, et see on kõigest illusioon. Virtuaalsed aja ja ruumi mõõtmed on nagu
reaalse aegruumi paralleeldimensioonid. Põhimõtteliselt võib kõike seda ettekujutada nii, et meil on
olemas tegelikult kaks võimalikku Universumit, mis üks on reaalne ja teine virtuaalne ning need on
omavahel näiliselt füüsiliselt lahus, ehkki tegelikult seda reaalselt ei ole. Ühe muutus viib teise
muutumiseni ja vastupidi. Tundub, et virtuaalse aegruumi tekkimine reaalses aegruumis ongi
teadvuse tekkimise füüsikateaduslik alus. See tähendab, et Universumis eksisteerivad peale
reaalsete aja ja ruumi mõõtmete veel ka virtuaalsed ehk illusionaarsed aja ja ruumi mõõtmed. Need
ei ole aegruumi lisamõõtmed, kuid põhimõtteliselt võib seda nii ettekujutada küll.
Teadvuse suur probleem seisnes selle füüsikalises olemuses. Tänapäeva füüsikateadus oskab
anda seletuse paljudele isegi enamusele loodusnähtuste toimimisele. Näiteks miks vesi on
läbipaistev, mis on elekter ja magnetism, kuidas toimib gravitatsioon, miks tähed mõnikord
plahvatavad, miks radioaktiivne kiirgus on inimesele ohtlik, kuidas sai Universum alguse, mis on
mustad augud, kuidas mõjutab kõrgrõhkkond meie ilma jne jne. Selle loetelu võiks olla peaaegu
lõputu. Näib, et meie füüsikateadus oskab anda peaaegu kõigele teadusliku seletuse. Kuid ainult
teadvus on see salapärane nähtus, mida ei osatud füüsikaliselt seletada. See tähendab seda, et kuidas
tekib meie mehaanilises Universumis teadvus, mis paistab olevat kõigest muust väga erinev. Me
oskame valmistada plasmatelerit, kuid ei tea teadvuse olemust ega selle tekkimist inimese ajus.
Teadvus paistab olevat kõigest muust, mida me seni teadsime, väga erinev. See vihjab tegelikult
sellele, et meie füüsikateadmistest on midagi puudu, mis oleks vajalik teadvuse mõistmiseks. Kuna
teadvus tekib inimese ajus, milles eksisteerivad elektrilised vastasmõjud, siis võib täpsemalt
eeldada, et meie teadmised elektromagnetilisest vastastikmõjust on midagi puudu, mis oleks
hädavajalik teadvuse mõistmiseks. Eelnevalt oligi näha seda, et elektromagnetiline vastastikmõju
võib tekitada inimese ajus virtuaalseid aja ja ruumi mõõtmeid, mis loovad virtuaalse aegruumi
reaalse aegruumi kõrval, milles omakorda tekib virtuaalne maailm reaalsest maailmast. Ja see ongi
see puuduv lüli füüsikateaduses, mis aitab mõista teadvuse tekkimist ja selle olemust inimese ajus.
See tähendab seda, et kui reaalses neljamõõtmelises aegruumis tekib elektromagnetilise
vastastikmõju tulemusena virtuaalne neljamõõtmeline aegruum, siis see ongi teadvuse tekkimise
füüsikaline alus.
Mõistet „virtuaalne“ kasutatakse ka mujal füüsikas. Näiteks kvantelektrodünaamika järgi
käsitletakse elektromagnetvälja virtuaalsete osakeste ehk footonite voona. Universumis eksisteeriv
mateeria eksisteerib kahes vormis: ainena ja väljana. Aine moodustavad aatomid ja molekulid ehk
elementaarosakesed, kuid välja moodustavad just need virtuaalsed osakesed. Enamasti just
virtuaalsed osakesed vastutavad vastastikmõjude eest. Osakesi kutsutakse virtuaalseteks sellepärast,
et nende eksisteerimise ajal ei ole võimalik neid katseliselt tuvastada. Kuid peab märkima seda, et
virtuaalsetel osakestel ja virtuaalsel aegruumil on väga suur füüsikaline erinevus. Virtuaalsed
osakesed on reaalselt olemas, ehkki neid tuvastada ei ole reaalselt võimalik. Seetõttu ongi need
osakesed virtuaalsed ja seetõttu eksisteerivad näiteks laetud kehade vahel reaalsed elektrilised
vastasmõjud. Kuid virtuaalset aegruumi ei ole päriselt olemas, vaid see eksisteerib ainult
illusionaarselt. Seetõttu me nimetame seda aegruumi „virtuaalseks“, mille tekitajaks on
elektromagnetiline vastastikmõju. On tähelepanuväärne juhus, et nii virtuaalne mateeria ( s.t.
virtuaalsed osakesed ) kui ka virtuaalne aegruum tulenevad mõlemad just elektromagnetilisest
29