Maailmataju

ärkvel olleski. Kui aga inimene teab, et ta tegelikult eksisteerib enda unenäos ja pole tegelikult
ärkvel, tajub inimene ( juba ainuüksi selle teadmise pärast ) ümbritsevat reaalsust ehk unenägu
hoopis teistmoodi kui harilikult. Ta tunnetab enda eksisteerimist teistsuguses reaalsuses, mis erineb
ärkvel oleku reaalsusest. Teadmine unenäos, et inimene näeb und ja tegelikult magab ( ehk ei viibi
nö. „pärismaailmas“ ), võimaldab tajuda maailma teisiti kui seda teeme ärkvel olles. Sellist nähtust,
mille korral teadvustatakse enda eksisteerimist oma unenäos, nimetatakse teadvuslikeks
unenäoseisunditeks. Inimene teadvustab oma unenäos enda eksisteerimist unenäomaailmas. Ka
ärkvel olles on võimalik sellist tajuelamust esile kutsuda. Sellisel juhul tajuksime enda ümbritsevat
maailma, kus me igapäevaselt elame, samamoodi kui eespool kirjeldatud teadvuslikes
unenäoseisundites. Kuid põhimõtteline erinevus seisneb selles, et see maailm, kus me ärkvel olles
eksisteerime, ei ole loonud inimese enda mõistus ( teadvus ) nagu oli eelnevalt unenäo korral, vaid
meile teadaolevad loodusseadused. See on väga oluline erinevus, kuid tajuelamus on peaaegu sama
mis teadvustatud unenägude korralgi. Inimene tajub suurt erinevust maailma illusioonil ja
reaalsusel. Maailm, milles inimene on seni eksisteerinud, tundub inimesele nüüd illusioonina ( nagu
unenägu ) ja ta tunnetab nüüd tõelist reaalsust – tegelikku maailma, milles ta tegelikult eksisteerib.
Nii oli näiteks ka teadvustatud unenägude korral. Inimene tajub ( teadvustab ) reaalse maailma
tõelisust ja enda tõelist eksisteerimist selles. Teadvustada ( tajuda ) ümbritsevat reaalsust
sügavamalt ja põhjalikumalt, sarnaneb see ärkamisega unenäost või ärkamisega unenäos. Tekkinud
teadvuse seisund ei sarnane mitte ühegi seni teadaoleva inimkogemusega. Ümbritseva maailma
olemus omandab inimesele nüüd sügavama ( lausa põhjatuna näiva ) tähenduse, mis on inimesele
väga isiklik ja pinev. Tegemist on kujuteldamatult tähendusrikka ja isikliku kogemusega.
Inimene tunnetab enda ümber eksisteerivaid loodusseadusi, mitte ainult ei tea neid kui faktiliselt.
Ta tajub neid kui kõige põhjustajatena ehk kõike, mida ta näeb ja kogeb, on nendest tulenev. Enda
ümber ( kui ka enda sees ) eksisteeriv reaalsus omab nüüd suuremat mõtet ja tähendust. Näiteks
mitte ükski sündmus maailmas ei ole juhuslik või kaootilise päritoluga, sest kõigel eksisteerival on
kindel põhjus ja tagajärg. Kõik praegused sündmused ja ka nähtused ajas ja ruumis on tulnud
eelnevatest. Näiteks kehad kukuvad maha, sest Maa raskusjõud „tõmbab“ nad enda poole. Tuul
kõigutab puuoksi aasadel, sest õhuosakeste kineetiline energia kandub üle puuokste molekulidele,
mis paneb nad liikuma. Koera haukumine võõraste inimeste peale pole tingitud asjaolust, et ta
lihtsalt kaitseb ennast ohu eest, vaid selle põhjustab siiski närvirakkude talitlus koera ajus ( veelgi
sügavamas mõttes aga aju neuronite aineosakeste ehk aatomite struktuursed funktsioneerimised ).
Kõik see tähendabki seda, et inimese ümbritsev füüsikaline keskkond ( s.t. füüsikaline reaalsus )
tuleb sellisel juhul rohkem esile. Näiteks nägemise korral näeb inimene sellepärast, et esemetelt
peegeldub tagasi valgus meie silmadesse ( silmade võrkkestadesse ), mis saadab edasi elektrilise
signaalina ajju, mis omakorda seda töötleb ja analüüsib. Väga lihtsustatult öeldes toimubki nii meie
nägemine. Selline ümbritseva füüsikalise maailma tajumine annab uue tähenduse maailma kohta,
milles inimene on seni eksisteerinud. Piltlikult öeldes toob see inimese tõelisele reaalsusele rohkem
lähemale. Kirjeldatud seisund on inimesele väga isiklik. Inimest valdab tunne, et peale tema enda
pole maailmas olemas mitte kedagi teist. Põhimõtteliselt võib öelda nii, et ta on sellises seisundis
täiesti üksi, kuid samas ta ei tunne ennast üldse üksikuna. See on ainult inimese enda teadvuse ja
ümbritseva maailma „suhe“. Tajutakse ennast olevat kõigega „kontaktis“, kuid samas mitte. Inimese
mõistmine hõlmab kõike, sest selle seisundiga kaasneb tohutu mõistmise taju. Näiteks mitte miski
ei tundu enam mõistetamatuna, üleloomulikuna, hullumeelsusena või ebanormaalsusena. Kõigel
maailmas on olemas ratsionaalne seletus ehk õigeid arusaamu maailmas toimuva üle. Näiteks
valgust võib tajuda nüüd osakeste ehk footonite voona, mida küll otseselt ei nähta. Maailm ei ole
tegelikult värviline ( ega ka must-valge ), sest erinevaid valguse lainepikkusi näeme me erinevate
värvustena. Mõistmine ( inimese mõistmisvõime ) on seotud intentsionaalse teadvusega ehk
teadvuse intentsionaalsusega.
Ümbritseva maailma kõige fundamentaalsemaid seaduspärasusi uuribki selline valdkond, mida
nimetatakse füüsikaks. Aja jooksul on füüsikud selgeks saanud üsna palju seaduspärasusi, mis meie
ümbritsevas maailmas esinevad. Näiteks seda, et miks kehad kukuvad alati maha, kui neid õhku
paisata; kuidas valgus läbib veemasse; miks planeedid pöörlevad; kuidas soojus levib mööda
kehasid jne. Meie ümbritsev maailm funktsioneerib reeglitel, mida me tunneme loodusseadustena.
28