Maailmataju

väljade funktsioneerimine ja isegi ruumiline orientatsioon üksteise suhtes jääb sellegi poolest mingil
põhjusel samasuguseks, siis põhimõtteliselt peaks säilima ka inimese teadvuse ja psüühika
eksisteerimine. Selline printsiip ehk mõtteline katse on üheks absoluutseks põhialuseks mõistmaks
teadvuse tekkimist ja olemust ning selle kehast eraldumise võimalikkust.
Ajahetkel, mil neuronid on elektriliselt laetud, saab neid vaadelda kui elektrilaengutena ehk
laetud kehadena. Kuna neuronid üksteise suhtes ei liigu ja need ajas perioodiliselt laenglevad, siis
ajus eksisteerivad elektrostaatilised väljad, mis ajas perioodiliselt tekivad ja kaovad.
Elektrostaatiline väli eksisteerib üksteise suhtes liikumatute laengute vahelises ruumis. Sellisel
juhul esineb laetud kehade vahel superpositsiooniprintsiip ehk väljade liitumine, mille korral võrdub
summaarne elektrivälja tugevus nende elektriväljade tugevuste vektorsummaga. Kui kehale mõjub
mitu jõudu, siis võrdub resultantjõud nende jõudude vektorsummaga. See tähendab seda, et väljade
konfiguratsiooni füüsikaliseks aluseks on ajus olevate väljade liitumised. Erinevalt neuronitest on
närviimpulsid pidevas liikumises ja need liiguvad ka üksteise suhtes.
Interaktsioon ( ehk vastastikmõju ) ja konfiguratsioon ei ole üks ja sama ehkki need on omavahel
tihedalt seotud. Interaktsioon ehk vastastikmõju on näiteks elektrijõud, mis tekib ainult siis, kui
omavahel vastastikku satuvad negatiivne ja positiivne laeng. Kuid konfiguratsioon seostab selle
teadvuse ilmingutega meie ajus. See tähendab seda, et interaktsiooni mõiste tuleneb puhtalt
elektromagnetismi füüsikast, kuid konfiguratsiooni mõiste ( mis sisaldab interaktsiooni mõiste sisu
) püüab ühendada või seostada seda teadvuse kvalitatiivse sisu füüsikalise olemusega. See tähendab
ka seda, et väljade konfiguratsiooni füüsikaliseks aluseks on laetud kehade omavaheline
interaktsioon.
Mida rohkem on elektrilaenguid ruumis, seda keerulisem on laetud kehade poolt loodud
elektriväljade konfiguratsioon üksteise suhtes. See tähendab omakorda seda, et mida keerulisem on
laengute poolt loodud väljade omavaheline konfiguratsioon, seda suurem on „näiline“ vahe
abstraktse teadvuse ja füüsilise mateeria vahel. Näiteks inimese ajus on umbes 100 miljardit
elektriliselt laetud keha ( mida me nimetame neuroniteks ) ja seetõttu võib ainult ettekujutada, et kui
keeruline on kõikide nende laetud kehade vahel olev elektriväljade konfiguratsioon.
Laetud kehade poolt loodud elektriväljade omavahelise konfiguratsiooni keerulisuse all
mõistetakse erinevate konfiguratsioonide variatsioonide rohkust ( s.t. selle rikkust ). Näiteks
inimese teadvuselamuses võivad esineda tuhanded erinevad maitsed, kui inimene mõnda
toidukauplust külastab.
Aju loodud audiovisuaalne maailmapilt koosneb ise juba miljarditest erinevatest teadvussisudest.
See tähendab, et inimese maailmapilt on ruumis ühtne. Aju loodud audiovisuaalne maailm (
laiemalt võttes kogu virtuaalne tegelikkus ) on erinevate teadvussisude summa. See tähendab ka
seda, et ajus olevate neuronite poolt loodud elektriväljade omavaheliste konfiguratsioonide
integreerumisel tekib ajus meile arusaadav ja igapäevaselt kogetav audiovisuaalne maailm. Mingite
kindlate väljade konfiguratsiooni integraal väljendub mingi kindla teadvussisuna. Sõna „integraal“
tuleb matemaatikast, mis tähendab summeerumist ehk kokku liitmist.
Ka teadvusväline infotöötlus võib olla keeruka struktuuriga, mis võib olla samuti sõlmitud ja
sünkroniseeritud. See tähendab, et teadvusväline informatsioon võib olla samuti integreeritud.
Ajupiirkondade aktiivsustel on omad kindlad mustrid. Bioloogilised seosed neuronite vahel on
elektriimpulsside füüsilised liikumisteed, mis määravad ära selle, et missugused neuronid hakkavad
laenglema, kus kohas need neuronid laenglema hakkavad, kui palju neuroneid laenglema hakkavad
ja millises järjekorras hakkavad neuronid laenglema. Neuronite vahelised bioloogilised seosed ja
nende tugevused on ajas ja ruumis muutuvad. Kõik see moodustabki ajuaktiivsuse mustri, mille
variatsioonide rohkus on sama suur kui bioloogiliste seoste arv neuronite vahel. Ajuaktiivsuse
muster kajastub ka väljade konfiguratsioonis, sest iga ajuaktiivsuse muster tekitab oma
laenglemisega ruumis kindla struktuuriga väljade konfiguratsiooni. See tähendab ka seda, et
erinevate ajuaktiivsuste erinevad mustrid satuvad samuti oma laenglemistega neuronite vahelises
ruumis omavahelisse konfiguratsiooni väljade vahendusel.
Igasugused mõjud keskkonnast jõuavad teadvusesse, kuid samas on teadvuse sisu võimeline ka
esile kutsuma organismi käitumuslikke reaktsioone. Tekib küsimus, et kuidas saab meie mõte ( ehk
18