Maailmataju

Näiteks surmalähedaste kogemuste korral ei näe arstid inimese elustamiskatsete juures
valgusolendeid, mida aga kehast väljunud inimene näeb. Olend on ise kui valgus ja
samas „ise“ võimeline seda valgust ka mõjutama.
6. Inimese elektrilisest närvisüsteemist eraldunud kogu elektromagnetväli eksisteerib
„väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis. Selline eksisteerimine põhjustab tajuda ajatust
ja ruumitust ehkki selle välja enda liikumine „aegruumis“ toimub sarnaselt nii nagu iga
teise füüsikalise keha korral. Kehast väljunud inimesed on seda ka tegelikult kogenud.
Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „eksisteerib“ hyperruumis, mitte enam
tavaruumis ehk hyperruumis „olles“ või „liikudes“ ei taju inimene aja ja ruumi
olemasolu. Selge on see, et inimese eksisteerimine „väljaspool aegruumi“ küll põhjustab
ajatu ja ruumitu tajumist ( mitte sureva aju parema oimusagara verevarustuse kadumine
nagu teadlased on seda seni spekuleerinud ), kuid kuidas see kehast väljunud oleku korral
inimese tajusüsteemides avaldub pole veel täpselt teada.
7. Inimene ei taju enam aja olemasolu, sest aeg muutub tema suhtes ajatuks ehk toimub
ajatu kogemine. Unisoofilises psühholoogias seletatakse ajatu taju tekkimist sellega, et
selline psüühiline taju ilming avaldub näiteks ka inimese reaalsel ajas teleportreerumisel
minevikku ja tulevikku. Kuid sellisel juhul peab ajas teleportreerumine toimuma üsna
intensiivselt ja hetkeliselt. Näiteks võidakse ühel hetkel sooritada aja rännak 100
aastasesse minevikku ja siis järgmisel hetkel ollakse juba 1000 aastases tulevikus jne.
Kuid veel kord peab mainima seda, et tegemist on reaalse aja rännakuga, mitte inimese
kujuteldava ajas liikumisega ehk kronosteesiaga. Sellisel ajas rändamisel esineb inimesel
ajatu taju aisting. Ajaränduri jaoks pole aega enam olemas, sest ajas saab liikuda edasi ja
tagasi. Seni on inimese jaoks eksisteerinud aeg mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui
aga rännata ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ja nende asemele kerkib
esile ainult oleviku ajavorm. Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu
ajaränduri jaoks enam minevikus siis, kui ta on liikunud ajas minevikku. Seetõttu
eksisteerib tema jaoks ainult oleviku ajavorm ning sellest tulenevalt tajub inimene aja
puudumist. Ajas rändamise reaalset võimalikkust kirjeldatakse pikemalt juba
Maailmataju ajas rändamise füüsikateoorias.
8. Vastavalt füüsikateaduse üldistele arusaamadele on aeg ja ruum omavahel lahutamatult
seotud ehk see mis on ajaga, peab olema ka ruumiga. See tähendab seda, et ajatu tajuga
kaasneb ka ruumitu taju. Inimene ei tunneta enam ruumi olemasolu. Ruum on nüüd
ruumitu. Peale aja ei ole ajaränduri jaoks enam olemas ka ruumi. Selline ruumitaju
avaldub siis, kui inimene teleportreerub ruumis. Ruumis teleportreerumise all mõeldakse
füüsikas keha asukoha hetkelist muutumist ruumis. See tähendab seda, et keha liikumine
ei võta enam aega. Näiteks kvantmaailmas toimuvad aineosakeste teleportreerumised,
mis põhjustavadki osakeste laineliste omaduste olemasolu. Teleportatsioon ruumis on
tingitud osakeste „liikumistest“ hyperruumis. Ka inimene võib teleportreeruda ruumis
ühte teatud asukohta ja sealt edasi teise asukohta jne. Inimese liikumine ruumis ei võta
enam aega, sest see toimub nüüd silmapilkselt. See mõjutab inimese psüühikat nii, et
inimene ei taju enam ruumi olemasolu. Nii tekibki ruumitu taju.
9. Mingi tundmatu valgusolendi juuresolekul avaneb inimesel võimalus näha oma seni
elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise panoraamina. Seal
näeb ta kõiki oma elusündmusi. Selle juures kogetav ajamõõde on hoopis teistsugune, kui
seda me tajume maa peal olles. Aeg on omandanud hoopis eripärase eksisteerimise
vormi. Inimese kogu elatud elu on võimalik nüüd detailselt näha.
Isegi valgusena eksisteerides peab inimene olema väljaspool aegruumi, sest ainult see võimaldab
valguslainete mittehajumist üksteisest. Kõik eelnevalt kirjeldatud tuntud surmalähedaste kogemuste
181