Maailmataju

isegi siis, kui me ei usu selle reaalset võimalikkust ja peame jätkuvalt neid ajuillusioonideks, viib
sellest hoolimata füüsika üldine areng objektiivselt ikkagi selle reaalse loomise mõistmiseni.
Võib öelda, et esineb kahte liiki kehast väljumisi. Inimene võib oma kehast väljuda ka reaalselt,
kuid mõnikord võib aju ka seda lihtsalt jäljendada ehk luua illusiooni tundest, et ollakse oma kehast
väljas. Just seda viimast on kõige rohkem eksperimentaalselt uuritud. Näiteks ajukirurg Robert
Spetzler, neuroloogia professor Jimo Borjigin, Genfi Ülikooli haigla arst Olaf Blanke ja USA
Kentucky Ülikooli neuroloogia professor Kevin Nelson on eksperimentaalselt uurinud inimese
kehast väljumist – õigemini ajuillusiooni keha välisest kogemusest. Tähelepanuväärne on see, et
need nimetatud kuulsad ja austatud teadlased ise siiralt usuvad, et inimese kehast väljumine on
tegelikult ajuillusioon ja et nende empiirilised uuringud ning katsed seda ka tõendavad. Kuid
objektiivselt analüüsides ja tõlgendades nende teostatud uurimusi ( laskumata sealjuures äärmisesse
usku või skeptismi ) tuleb siiski tõdeda, et nende lugupeetud teadlaste poolt tehtud katsed ei näita
mitte midagi muud kui ainult seda, et inimese aju on suuteline looma illusiooni keha välisest
kogemusest. Ja kõik. Inimese aju suudab kõike jäljendada, kuid see ei tähenda veel seda, et inimese
reaalne kehast väljumine oleks täielikult välistatud või füüsikaliselt võimatu. Nende nimekate
teadlaste poolt loodud uurimused ei näita tegelikult mitte midagi inimese reaalse kehast väljumise
kohta, vaid selle asemel uuritakse ja kogutakse tõendeid aju loodud illusioonist, mille sisuks on
inimese kehaväline kogemus. Tuleb teha selget vahet, et mis on ajuillusioon ja mis mitte. Selles
mõttes liigitubki inimese kehaväline kogemus kaheks: reaalseks ja illusionaarseks kogemuseks.
Näiteks 2014. aasta kevadkursuse Ottawa Ülikooli üks psühholoogia tudeng on enda väitel
võimeline mõttejõul „väljuma“ oma kehast. Kehast väljas olles näeb ta iseennast hõljudes õhus oma
enda keha kohal. Ta „näeb“ ka oma keha liigutusi, kuid tegelikult ta lamav keha ei liigu. Tudeng on
võimeline looma endale virtuaaltunnetust oma keha liikumisest, kuigi keha tegelikult ei liigu. Tal on
väga suur keskendumisvõime tunnetamaks enda keha liikumist. Ta ei näe iseennast olevat enda
keha kohal. Tudeng tajub oma keha tegelikust asukohast ruumis kõrgemal olevat. Reaalset kehast
väljumist tegelikult ei eksisteerinud. Tomograafiliste ülesvõtete analüüsist ja tema küsitlustest
selgus, et tema nö. „mõttelise kehast väljumise“ ajal ilmnes hallutsinatsioonidega seotud
ajupiirkonnas tugev aktiivsus. Eriti väikeajus esinenud suur aktiivsus annab tunnistust tudengi
„virtuaalse kehast väljumise“ ajal tajutud keha virtuaalsetest liikumistest. Ka tegevuse seiramisega
seotud ajupiirkonnad ( nagu näiteks orbitaal-eeskäärude keskmine, vasakpoolne ja kõrgem osa )
olid aktiveerunud. Katsealuse tervis oli hea ja ajus ei esinenud mingeid hälbeid ehkki oli ta
võimeline endale looma kinesteetilisi nägemusi ja motoorset liikumist peegeldavaid kujutluspilte.
Kuid inimese reaalne kehast väljumine on ajas rändamise erijuht. Ajas rändamise korral
teleportreerub inimene ajas või ruumis siis, kui inimese keha satub kinnise aegruumi lõkspinna
sisse. Kinnine lõkspind tekib siis, kui inimese keha saab polariseeritud laengu ehk inimese keha
kogu pindala katab kaks erimärgiliselt laetud kihti. Sellisel juhul tekib ümber inimese keha kinnine
lõkspind, mis võimaldab liikuda hyperruumis ja seega ajas. Kuid kehast väljumine on inimese ajas
rändamise erijuht selles mõttes, et hyperruumi ehk väljapoole aegruumi satub mitte inimene ise,
vaid inimese närvisüsteemis eksisteerivad väljad. Kuna närvisüsteem on samuti elektriliselt
polariseerunud, siis tekib inimese elektrilises närvisüsteemis lahtine lõkspind, mis põhjustab väljade
eraldumist hyperruumi. Kuid väljade eraldumine inimese närvisüsteemist toimub nõnda, et
eralduvad väljad jäävad hyperruumi lõksu nii nagu valguslaine ei pääse musta augu tsentrist välja.
Sellisel juhul valgus ei haju ega kao, mis põhjustabki inimese teadvuse ja psüühika jätkumist
eraldunud väljade süsteemis. Inimese kehast väljumise võimalust tõestaks veenvalt inimese reaalne
ajas rändamise teostus. Inimese ajas rändamise füüsikast on põhjalikumalt kirjeldatud Maailmataju
ajas rändamise osas ja seetõttu ei hakka me seda siin enam kordama.
Elektrinähtuste mõistmisel ei näita nähtuse olemust mitte laengud või osakesed ise, vaid ruum (
s.t. väli ), mis eksisteerib laengute ja osakeste vahel. Inimese teadvuse ja psüühika materiaalseks
eksisteerimise vormiks on elektriväljad, mida tekitavad ajus olevad tuhanded neuronid. Inimese
teadvus ja psüühika baseeruvad neuronite elektriväljade konfiguratsioonidel ja omakorda nende
kombinatsioonidel. See tähendab seda, et inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimiseks on vaja
elektriväljade olemasolu, mille tekitajateks on ajus olevad tuhanded neuronid. Näiteks kui
neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid
128