Maailmataju

ka avalikustama. Kuid oli inimesi, kes arvasid nägema hoopis kuradeid või paharette. Nende vahe
võib olla tegelikult väga väike.
Pärimused pajatavad eri liiki haldjatest, kuid enamus neist on siiski lühikest kasvu. Need haldjad
on vägagi sarnased nende olenditega, keda tänapäeval nimetatakse tulnukateks. Näiteks on haldjaid
kirjeldatud kui väikese kasvuga ja suure peaga inimesi, kes kannavad rohelisi rõivaid. Kuid need
kirjeldused kattuvad peaaegu täielikult tänapäeva tulnukate omadega. Isegi suuri piluseid silmi on
haldjatelgi nähtud. Näiteks Aafrika džunglites pügmeede elu uurinud üks Ameerika ja Euroopa
etnograafide grupp kuulsid ühes külas olles järgmist legendi. Nendes paikades oli kunagi taevast
alla kukkunud helesinine kera. See kera plahvatas ja tulest ilmus välja „inimene“. Inimene oli
pügmeedest väiksemat kasvu. Tal ei olnud nina, kuid silmad olid suured ja mustad ning riietus
sarnanes rohelise maonaha kostüümiga. Teda võeti kui Jumalat ning talle toodi andamit. Inimene ei
rääkinud millestki, vaid näitas oma pikkade sõrmedega teava poole. Ühel päeval aga lendas kohale
teine ( punane ) kera. Sellesse see tundmatu kadus ja lehvitas pügmeedele oma pikkade sõrmedega.
Ilmselt oli see hüvastijätu komme. Kuid pügmeed arvasid selle peale, et Jumal tuleb veel kunagi
tagasi. Etnograafid oletasid, et lendavad „tulekerad“ olid tegelikult maavälise päritoluga
kosmoselaevad ja „inimene“ oli tulnukas. Selline järeldus on ilmne. Nad arvasid seda toimuvat
umbes 600 aastat tagasi.
Võõraid ja salapäraseid olevusi nimetavad iirlased Haldjarahvaks ja šotlased Heaks Rahvaks (
Good People ) ( Sleagh Maith ): „Haldjarahvas on küllaltki arvukas sugu, kes elab mere peal või
mägedes ja kes on kõik väga head naabrid. Halvad pole üldsegi mitte Haldjarahva hulgast, vaid on
langenud inglid ja nad elavad metsades ja meres.“ (Teine reaalsus, lk. 64)
Eswin S. Hartlandi rahvapärimuste õpetlase raamatus „The Science of Fairy Tales“ ( Haldja- või
muinasjuttude teadus ) on kirjeldatud üht juhtumit, mille korral on inimene astunud kontakti
Haldjarahvaga:
„Mees, kes elas Ystradfynlaisis Bredknockshire krahvkonnas, kadus ühel päeval, kui ta läks
välja vaatama oma karja ning lammaste järele mäele. Umbes kolme nädala pärast, kui teda
oli asjatult otsitud ja naine ta juba surnuna üles andnud, tuli ta koju. Naine küsima, kus ta oli
viimased kolm nädalat. „Kolm nädalat? Kas sa nimetad kolme tundi kolmeks nädalaks?“,
vastas ta. Kui ta pidi rääkima kus ta oli, pajatas mees, et ta mängis oma vilespilli ( mida ta
harilikult mäele kaasa võttis ) Llorfas Van Pooli lähedal paigas, kui teda piirasid eemalt sisse
väikesed inimsarnased olendid, kes nihkusid lähemale ja lähemale, kuni olid väga väikeses
sõõris. Nad laulsid ja tantsisid ning mõjutasid teda niivõrd, et ta kaotas kontrolli enese üle.
Nad pakkusid talle mõnd väikest koogikest süüa, millest ta võttis pisut, ning ta polnud
kunagi varem ennast nii hästi tundnud.“ (Teine reaalsus, lk. 67)
Patrick Water kirjeldab üht Haldjarahva esindajat: „Hulk poisse nägid väljade peal punasemütsilist
haldjameest. Väljaarvatud ta pikkus, oli ta nagu kes tahes muu inimene. Ta oli umbes kolm ja
pool jalga pikk. Poisid piirasid ta sisse, kuid ta ajas sellist tulist juttu, et nad lasid tal minna. Ja
kõndides eemale vana kindluse suunas ta haihtus.“ (Teine reaalsus, lk. 64)
Ben Bulbeni mäe jalamil Iirimaal toimus järgmine juhtum, mida Evans-Wentz oli kuulnud ja
nüüd kirjeldab meile sellest: „Kui ma olin noor mees, tavatsesin ma tihti minna sinna mägedesse
kalastama või küttima. Ja see juhtus jaanuaris ühel külmal ja kuival päeval, kui ma kandsin oma
püssi, et mina ja üks mu sõber nägime Ben Bulbeni ümber jalutades esmakordselt ühte Haldjarahva
esindajat. ... See oli riietatud sinisesse, peakate oli ilustatud mingi tikandiga. Kui ta jõudis meieni,
sõnas ta mulle meeldival ja hõbedasel häälel: „Mida harvemini Te siia tulete, seda parem, härra, üks
noor daam tahab siin Teid ära viia.“ Siis käskis ta meil oma püsse mitte paugutada, kuna
Haldjarahvale ei meeldi mürast häiritud olla. Ning näis, et ta oli Haldjarahva vahisõdur. Kui me mäe
juurest lahkusime, keelas ta meil tagasi vaadata, ning me ei teinud seda.“ (Teine reaalsus, lk. 65)
Evans-Wentzile kirjeldati Haldjarahva olemust järgmiselt:
„See rahvas on võimsaim, mida ma kunagi näinud. Nad on meist kaugelt üle ja see on
põhjus, miks nad ennast kutsuvad Kõrgkihiks ( Gentry ). Nad pole mitte töötav klass, vaid
9