Maailmataju

väljuvat „lakei moodi väljanägemisega“ noormeest. Too lajatas ukse tagantkätt kinni ning
juhatas nad Petit Trianoni sissepääsu poole. Hoones hakkas naisi vallanud masendus ja
ebatõelisuse õhkkond hajuma. Kas nad olid ajas tagasi libisenud ning näinud Prantsuse
revolutsiooni eelsetest aegadest pärit hooneid ja inimesi või leidus kõigel palju proosalisem
seletus? Nende raamat „An Adventure“ avaldati kümme aastat hiljem. Sellest ajast alates on
kirjeldatud juhtumit väga põhjalikult uuritud. Kriitikud leidsid naiste kirjeldustes
vasturääkivusi. Hiljem tuli ilmsiks, et kaheksateistkümnendasse sajandisse kiindunud comte
Robert de Montesquiou-Fezenzaci nimeline aristokraat tavatses selle ajastu kostüümidesse
rõivastuda ning koos mõne sõbraga Versailles´ aedades ringi käia. Keegi teadis lisada, et
lapsepõlves olevat ta tundnud naist, kes suveti kostümeeris ennast Marie-Antoinette´iks ning
tavatses Petit Trianoni aias istuda. Kas kaks inglannat olid kohanud lihtsalt vanaaegseid
rõivaid kandvaid näitlejaid? Seda selgitust õigeks pidades tuleb aga nähtust muud
iseäralikud seigad kõrvale tõrjuda. Kui tõepoolest oli tegemist näitlejatega, kuidas siis võis
juhtuda, et mitmel juhul nägi neid ainult üks tunnistaja? Daamid kirjeldasid hooneid ja radu,
mida kahekümnendal sajandil polnud enam olemas. Tõepoolest, kui nad oleksid mööda
osutatud teed läinud, siis pidanuks nad läbi mitme tellismüüri kõndima. Masendustunnet
ning muid iseloomulikke tajuga seonduvaid seiku on kirjelduste põhjal teistegi
ajanihkefenomenide puhul ilmnenud.“
„Veel üks ilmekas ajanihkefenomen – ja taas olid mängus Prantsusmaale saabunud inglise
turistid – leidis aset 1979. aasta oktoobris. Len ja Cynthia Gisby ning nende sõbrad Geoff ja
Pauline Simpson kavatsesid kodust Kenti krahvkonnast Hispaaniasse reisida. Ületanud La
Manche´i, sõitsid nad autoga Montélimari. Pimeduse saabudes peatusid nad „Ibise“-nimelise
hotelli ees, kuid vastuvõturuumis teatas ploomikarva vormirõivastega mees neile, et vabu
tube ei ole, kuid mööda kõrvalteed edasi sõites jõuavad nad väikese võõrastemaja juurde,
kus kindlasti peavarju leitakse. Nad märkasidki teeotsa ning sõitsid hotelli otsima, ehkki tee
oli väga lagunenud. Naised panid tee ääres üllatavalt vanamoodsa kujundusega tsirkuse
reklaamplakateid tähele. Lõpuks jõuti võõrastemajani, kus tuli peatuda teepervel, sest
parklat polnud. Kõrval seisis teine hoone, mis sarnanes politseijaoskonnaga. Ehkki
võõrastemajaomanik ei osanud inglise keelt, ja nemad rääkisid prantsuse keelt väga
vaevaliselt, suutsid nad ennast mõistetavaks teha ning saidki vabad toad. Kell oli kümme
õhtul. Kahekorruseline rantšo stiilis hoone oli seestpoolt väga vanamoelise kujundusega.
Magamistoa akendel polnud klaase, ainult luugid, voodilinad olid paksust kalingurist ning
patjade asemel lebasid voodis peatoed. Vannitoasisustus sobinuks pigem kuninganna
Victoria aega. Seep oli varda otsa torgatud. Pärast kohvrite tühjendamist läksid nad alla, sõid
tugeva õhtusöögi – roogi kuumutati metallplaatidel – ja loputasid selle õllega alla. Baaris
istus mitu rohmakalt rõivastatud meest. Pärast mõnusalt magatud ööd mindi neljakesi alla
hommikueinele. Parajasti siis, kui nad sõid, jalutas sisse daam, koerake kaenla all. Daamil
olid nööpsaapad jalas ja pikk ballikleit seljas. Siis sisenesid kaks sandarmit, kõrge nokaga
vormimüts peas, tumesinine keep üll ja kedrid jalas. Selleks ajaks olid Gisbyd ja Simpsonid
juba veendunud, et nad ööbisid turistide meelelahutuseks rajatud, tegutsevas muuseumis.
Nad võtsid nõuks seda pildistada. Kumbki mees fotografeeris magamistoa aknast
väljakummarduvat naist. Oli vaja teekonda jätkata. Kõigepealt Len ja siis ka Geoff püüdsid
sandarmitelt teada saada, mis suunas sõites suurele maanteele pääseb, kuid kõikidest nende
ponnistustest hoolimata näis, nagu poleks nood jutust sõnakestki mõistnud. Kui lõpuks
juhtuti Hispaaniat mainima, siis juhatati nad vanale Avignoni teele. Arvet makstes tabas neid
taas üllatus. Kokku tuli vähem kui kahele naelsterlingile vastav summa. Leni arusaamatus
põhjustas ainult peremehe ja sandarmite muigeid. Lõpuks nad lahkusid. Avignoni teele
pööramise asemel uurisid nad kaarti ning jõudsid kergesti suurele maanteele. Nad sõitsid
Hispaaniasse, kuhu jäädi kaheks nädalaks. Täiesti loomulik, et tagasi minnes sooviti jälle
tolles Montélimari lähedal asuvas vanamoeliselt omapärases ja odavas võõrastemajas
ööbida. Nad leidsid teeotsa ja nägid isegi tsirkusekuulutusi, kuid võõrastemaja polnud.
241