Maailmataju

Kaugemal kui asuvad tähed ei ole nende valgus meieni veel jõudnud. on Universumi vanus.
Universumi horisont „laieneb“ või „paisub“ valguse kiirusega c. Horisondi kaugus ( suureneb
Universumi vananedes võrdeliselt Universumi vanusega t:
( =
Universumi hinnatav vanus on:
=
Universumi horisont kasvab ajas kiiremini kui Universum paisub. Sündmused, mis toimuvad
horisondist kaugemal, ei avalda meile mingit mõju ja ei ole avaldanud seda ka minevikus.
Horisondi paisumine on kiirem kui Universumi paisumine. See tähendab, et Universumi horisondi
poolt hõlmatava ruumipiirkonna mõõtmed kasvavad ajas kiiremini kui Universum paisub.
Universumi horisondi poolt hõlmatav mass ajas suureneb. See tähendab seda, et horisondi sisse
jääv mass M sõltub Universumi vanusest t ehk horisondi sissejäävate galaktikate arv ajas kasvab.
Sellest asjaolust järeldatakse, et mida varasemat aega vaatleme, seda enam muutub Universumi kui
terviku kõverus vähem oluliseks.
1.1.8 Ajas ja ruumis teleportreerumise füüsikalised alused
Teleportatsiooni mõistmiseks on vaja mõista kahte komponenti korraga: väljaspool aegruumi
olevat dimensiooni ja aegruumi kõverust. Keha teleportatsiooni all mõeldakse hetkelist ( s.t.
silmapilkset ) asukoha muutumist ruumis või ajas. Keha hetkeline ehk silmapilkne „liikumine“
ruumis ( või ajas ) tuleneb sellest, et aja ja ruumi dimensiooni enam ei eksisteeri ehk teleportreeruv
keha eksisteerib ajast ja ruumist väljas. Kuid seda, et millises suunas toimub keha teleportatsioon (
s.t. kas ajas minevikku, tulevikku või mööda ruumikoordinaate ), määrab ära keha ümber olev
lõpmata kõver aegruum ehk aegruumi tunneli pikkus ja suund. Näiteks kui keha eksisteerib
hyperruumis, siis tavaruum ehk aegruum on keha ümber ( üldrelatiivsusteooria keeles öelduna )
kõver. Ja sellest kõverusest ( s.t. aegruumi kõveruse mahust ) sõltub see, et kui kaugele aja rännak
sooritatakse. Kuid aegruumi kõveruse muutusest sõltub aga see, et millises suunas toimub aja
rännak.
Väljaspool aegruumi
Kui keha M liigub ruumipunktist A ruumipunkti B, siis klassikalise mehaanika järgi kulub sellele
alati teatud aeg. Igasuguse keha liikumine toimub ruumis ja ajas nö. „üleminekuga“ ( s.t. liikumine
on pidev, mitte silmapilkne ). Oletame, et keha M liigub sirgjooneliselt kiirusega v ( kiirendus a
võrdub sellisel juhul nulliga ). Mida suurem on keha M-i liikumiskiirus, seda kiiremini ta jõuab
punktist A punkti B. Kui osutub, et ruumipunktide A ja B vahel on mingisugune füüsiline tõke, siis
keha M ei saa otseteed liikuda punktist A punkti B. Kuid seda juhul, kui see tõke asub otse keha
78