Maailmataju

teadlase Joseph Campbelli arvates kompenseerib müüt just „ajavahesid“. Müüdid seovad mineviku,
oleviku ja ka tuleviku tema arvates ühtseks tervikuks.
Kui inimene mõtleb mütoloogiliselt, siis eemaldub ta üha enam reaalsusest. Niiviisi muutub
mütoloogiline kujund sümboolseks mõtete väljendamiseks. Seda nimetatakse sümboliseerumiseks
ja sellele on rõhku pannud ka juba Max Weber oma religioonifilosoofias. Siin kohal oleks hea tuua
välja mõne näite. Näiteks antiikmütoloogias tuntud zeus ei ole lihtsalt üks peajumal, vaid Ta
etendab ka kogu Universumi olemust ennast. Enamasti ei teata sümboli olemasolu. Sümbol etendab
ka kui varjatud jõudu.
Mütologeemideks nimetatakse selliseid müütide tüüpe, mille korral on müüt üsna lihtsasti
omaksvõetav ja seda siis seepärast, et need on üsna endastmõistetavad. See ei anna reaalsusest mitte
alati õigeid tõlgendusi. Vanasõna on levinuim mütologeem, mille hulka kuuluvad ka mitmesugused
etnokultuurilised stereotüübid. Ideoloogilised müüdid on lausa omaette eriline klass. Need müüdid
on arenenud stiihiliselt või on need spetsiaalselt loodud. Kuid nende müütide eluiga on üsna lühike
ja nad kaovad koos ideoloogia kadumisega.
Mütoloogia ei tähenda ainult uskumusi. Müüti võtab inimene täpselt nii nagu müüt seda nõuab.
Tuleb alati meeles pidada seda, et inimeste hoiakuid stimuleerivadki just müüdid. Müütides luuakse
uuesti ennast vastavalt inimese enda tahtele. Näiteks võib esile tuua kaasaegsete müütide versioone.
Roland Barthes nimetas neid tavamütoloogiateks. Neid loovad näiteks telesaated nagu näiteks
komöödia sari „Tuvikesed“, milles luuakse uus paroodiline „isa-idioot“ mütoloogia.
( Laanemäe 2007, 221-230 )
1.2 Tänapäeva mütoloogia
„Ajalugu muutub legendideks, legendid aga müütideks.“
J. R. R. Tolkien
Müüte loob ka tänapäevane maailm, kuigi see on tunduvalt ratsionaliseeritum kui kunagine
antiikmaailm. Tänapäeval loodud müüdid erinevad muistse maailma loodud müütidest oma sisu ja
vormi poolest. Nad ei oma enam sellist tähendust. Väga kindlameelset ja tõestatud teadmist
käsitletakse kui tänapäeva tuntuima müüdina mille näideteks võib tuua progressiusu ja
turufundamentalismi. Kuid on ka teisi näiteid. Sellisesse teadmisesse usutakse enamasti pimesi.
Kuid näiteks nõidused ja vaimsed rituaalid nähtuvad üha enam pigem inimühiskonnale rasketel
aegadel ja arengu ülemineku perioodidel. Need on nö. jäänukmüüdid, mida võib leida tänapäevaste
müütide kõrval. Näiteks tänapäeva müüte etendavad igasugused lood lendavatest taldrikutest,
tulnukatest, lumeinimestest, Bermuda kolmnurgast jne. Need saladuslikud nähtused, mille tekke
loos tuleb veel palju avastada, pretendeerivad ka skeptilisele teadusele. Sellist mentaalsust
soodustab ka postmodernism, mis kritiseerib teaduse võimalusi. Kuid neid tänapäeva müüte on
paraku ka raske ümber lükata ja mõned nendest võivad osutuda tulevikus ka reaalseteks.
Aegade lõikes võib täheldada, et on võimalik panna suuri kihte kõigist ühiskondadest uskuma
üleloomulike rasside olemasoludesse, lendavate masinate võimalikkusesse ja asustatud maailmade
paljususse, näidates neile mõningaid hoolikalt kavandatud stseene, mille detailid on hoolikalt
kohaldatud mingisuguse kindla aja ja koha kultuurile ning sümbolitele.
Maailmas tegutsevad ufoloogid on leidnud väga palju paralleele ufoilmingute, haldjate ja
teispoolsete või isegi deemonlike jõudude vahel. Folkloorsete isikute ( näiteks pahade vaimude )
käitumine sarnanevad väga just ufode ( tulnukate ) käitumismanöövritega. Ufonähtuste ja
teispoolsete olendite vahel ilmnevad silma nähtavad sarnasused. Tänapäeval räägitakse üsna vabalt
väikestest rohelistest mehikestest, keda siis nimetatakse ufonautideks ja kes Maal vahel külas
käivad. Kuid muistsel ajal oli nendest rääkimine ohtlik. Neid „võõramaalasi“ nimetati
kõikvõimalike eufemismidega – „heaks rahvaks, lahkeks rahvaks, isandateks, lapsukesteks,
võõrasteks, mägede rahvaks jne“. Muistsel ajal arvasid inimesed UFO-ga kohtumisel nägevat
näiteks ka ingleid või Jumalaid endid ja seetõttu pidasid nad selliseid kohtumisi kindlasti vajalikuks
8