Maailmataju

mida nn vana ratsionalism ei taha mõista. Kui ei ole näha uurimusallikate baasis muutusi, siis ei tee
loogikaga suurt midagi. Andmed, mis meil looduse kohta olemas on, täiendavad ja muutuvad ise.
Just teadusrevolutsiooniga seletatakse teaduses maailma muutumist. Loodus avaldab ennast
teadlastele aja jooksul üha enam uutmoodi. Inimesed näevad loodust just nii nagu seda kirjeldab
neile paradigma, mitte aga selliselt nagu loodus reaalselt olemas on. Kuid paradigmad ei suuda hõlmata
ratsionaalselt loodust kogu oma ulatuses. Paradigmad annavad maailmast ainult teatud
teadmisi ja seetõttu on maailmas olemas üsna erinevaid paradigmasid.
Kuhn: „Teaduslik teadmine on nagu keelgi tõeliselt rühma ühisomand, või see ei ole mittemiski.
Et seda mõista, peame tundma neid erilisi jooni, mis iseloomustavad rühmi, kes teadust loovad ja
kasutavad.“ Teooriate üle tuleb otsustada vastavalt nendega tegelevate indiviidide või gruppide
väärtushinnangutele. Kuid Kuhni paradigmasid ongi kritiseeritud just selliste mõtteviiside pärast.
Alan Chalmers aga väidab: „Kuhni teaduskäsitluses tuleb teadusprotsessis käibivaid väärtusi ja
teooriate omaksvõttu või tagasilükkamist määrata vastava teadlaskonna psühholoogilise ja
sotsioloogilise analüüsi abil. Kui see ühendada eeldusega, et kaasaegne teadus on kokku võtnud
ratsionalismi tema parimal kujul, saame konservatiivse seisukoha. Kuhni positsioon ei anna meile
mingit võimalust kindla teadlaskonna otsustuste ja toimimisviisi kritiseerimiseks.“ Chalmersi arvates
oleks vajalik teadust analüüsida. Analüüsimisel on vaja arvestada teaduses püstitatud eesmärkidega.
Samas tuleb keskenduda teaduse iseloomulikele joontele, hoolimata sellest, mida teadlased
võiksid mõelda.
Induktivism käsitleb teadust teadmistega, mis tulenevad kogemuslikest faktidest. Niimoodi
saadakse aru teadusest, mille tõesus põhineb inimeste kogemuslikel faktidel, mis omakorda on
võimalik saada vaatluste või eksperimentide käigus. Teaduses ei arvestata inimese isiklikke arvamusi,
eelistusi ega spekulatiivseid kujutusi. Seega baseerub teadus nägemisel, kuulmisel,
puudutamisel jne. Järelikult on teadus objektiivne. Teadmised, mis on tõestatud, on usaldusväärsed
ja järelikult on need ka teaduslikud teadmised. Kuid selline teaduskäsitlus on ikkagi ebaõige ja võib
isegi viia eksimusteni. Näiteks mõnedel juhtudel võib viia tõeste eeldustega järeldamine ebaõige
lõpptulemuseni. Loogiline järeldamine, mis tugineb vaatlustel, eeldab väga suurel hulgal vaatlusi.
Kuid vaatluste sooritamine ei ole alati vajalikud. Näiteks inimesed mõistsid aatomipommide surmavast
olemusest alles siis, kui Teise maailmasõja lõpus heideti Hiroshimale aatomipomm. Sellisel
juhul ei ole mõistlik sooritada palju eksperimente. Kuid on võimalik ka tõenäosuslikult sooritada
loogilisi järeldusi. Kuid vaatuslik tõendus koosneb teatud hulgast vaatlusotsustest, mis siiski ei anna
kõike hõlmavat otsust. Just mingisuguse teooria olemasolust sõltuvad vaatlusotsustused. Kuid
samas ei saa siiski uurija ka inspiratsiooni, juhuslikkust ja muud päris eirata. Ja järelikult ei saa
induktivismi ka täielikult ümber lükata. Tal on võimalik tuua nähtavale uusi arusaamasid teaduse
loomuse kohta. Sellepärast esineb ka selle meetodi kriitika.
Kui aga vaatlused juhinduvad teooriatest, siis tegemist on juba falsifikatsionismiga. Kuid ka
sellisel juhul tuleb teha kontrollimisi nagu iga teise arvamuse korral. See tähendab seda, et teooria
õigsust tuleb alati ka kontrollida. See teeb antud teadusfilosoofia üsna omapäraseks. Teooriad, mille
õigsust kontrollimised ei tuvasta, tuleb need tunnistada kehtetuteks. Teadus ongi arenenud just läbi
vigade ja proovide meetodil. Kontrollile vastupidavamad teooriad jäävad püsima. Popper aga
nõudis kriitilist suhtumist teooriatesse ja teadmiste allikatesse: „...teadmistel on igasuguseid allikaid,
kuid absoluutset autoriteeti ei ole mitte ühelgi“. See tähendab ka seda, et isegi autoriteetsetesse
teaduse seisukohtadesse on vaja suhtuda kasvõi mõnesugusegi skeptismiga. Seda just eeldabki
kriitiline ratsionalism. Popper väidab: „Kõik inimeste teadmised on siiski inimlikud – läbi segi meie
eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe
järele kombata, ehkki me temani ei küüni“. Popper eeldas uute tõeste teadmiste saamist, mis samas
ka kontrolliksid olemasolevaid traditsioonilisi teadmisi. Teadust ei tohiks siiski hüljata. Tuleb
küsimuste esitamise suhtes olla üsna julge. Tuleb julgelt esitada ka spekulatsioone, mis vahel
võivad olla isegi liiga ennatlikud. Spekulatsioonid peavad olema teaduslikult kontrollitavad ja
võimaliku kontrolli allumatuse tõttu need ka kõrvale jäetakse. Just need võõrad teooriad, mis on
selgelt sõnastatud, on teaduslikult kontrollitavad. Falsifikatsioon etendab teaduse pikas arengus
tähtsat osa. See tähendab seda, et kõik esitatavad hüpoteesid käsitletakse alguses väga kriitiliselt ja
neid kontrollitakse, sest need ju püstitatakse mingisuguse probleemi tõestuseks. Kui aga hüpoteesi,
104