Maailmataju

kujutada aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib „väljaspool“ meie tavalist aegruumi.
Miski, mis on „väljaspool“, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks „väljaspool“ aegruumi ei ole
enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks hyperruumis ei ole enam
aega ega ruumi ja miks hyperruumis „liikudes“ kehad teleportreeruvad. Kui liikuda „ajast ja ruumist
välja“, siis seda aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui sellest
„välja“ minna nagu tegelane „väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut suunas.
Stringiteoorias eeldatakse, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. See on stringiteooria
üheks põhialuseks. Kuid ajas rändamise teooria korral on see hoopis vastupidi. Aegruumi mõõtmeid
ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Ja seetõttu on tegemist
stringiteooria „vastandteooriaga“. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse
kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes
vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase kiirusega ja
rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni (
ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole ) ja rongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni ( ehk
kahanenud nulliks ), siis rongi sees olev vaatleja ja rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam
omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral
hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast
ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest
ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.
Aegruumi lõkspind ja inimese närvisüsteem: sissejuhatus
Ajas rändamise teooria järgi tekib elektrilaengute polarisatsiooni korral erimärgiliste laengute
vahelise ruumala lähedusse aegruumi lõkspind. See tähendab seda, et inimene rändab ajas parajasti
siis, kui selle sama inimese kogu keha pinnalaotus on laengute poolt polariseeritud nii, et inimese
keha pinna peal ja otse selle all eksisteerivad vastasmärgilised laengud. Kui aga mingisugune keha
pinna pealne osa jääb siiski laengute polarisatsioonist katmata, siis inimene ajas ei rända.
Elektrilaengute polarisatsiooni esineb inimesel ka närvisüsteemis ja seda kogu ulatuses. Näiteks
esineb seda kõikides närvides ja aju neuronipopulatsioonides. Närviraku ehk neuroni
rakumembraan on elektrilaengute poolt polariseeritud, mis tähendab seda, et rakumembraani
sisepinnal on võrreldes selle välispinnaga negatiivsete laengute ülekaal ja nende pindade vahel
esineb elektriliste potentsiaalide vahe ehk elektriline pinge. Mööda neuroni aksonit liigub
tegevuspotentsiaal rakumembraani depolarisatsioonina. Depolarisatsioon kestab lühikest aega.
Tegevuspotentsiaali tekkimist ja kadumist põhjustab rakumembraanis olevates ioonkanalites
laengute ( s.t. ioonide ) liikumine. Ajus on umbes 86 miljardit neuronit ja nende vahelised
ühendusteed kokku ulatuvad 165 tuhande kilomeetrini. Närviimpulsid levivad samuti üle kogu
närvisüsteemi. Repolariseerumis- ja depolariseerumisfaasid kokku moodustavad närviimpulsi ehk
aktsioonipotentsiaali, mis tekib alati maksimaalse amplituudiga kõik-või-mitte-midagi-seaduse
järgi. Kui tekib elektriline pinge, siis naabruses olev aksonipiirkond depolariseerub. Närviimpulss
levib niimoodi mööda aksonit, mis on ümbritsetud müeliinkestaga. Aktsioonipotentsiaal levib selles
ühest Ranvier´ soonisest teise. Närviimpulsside levimiskiirused võivad vahel olla isegi rohkem kui
100 m/s. Aksonites, mille läbimõõdud ulatuvad umbes 20 mikromeetrini, esinevad kõige suuremad
närviimpulside liikumiskiirused. Kuid näiteks müeliinkestata haistmisnärvi aksonites läbimõõduga
umbes 0,2 mikromeetrit on liikumiskiirus ainult 0,1 – 0,2 m/s. Närviimpulsi amplituud on enamasti
120 – 140 mV ja impulsi kestus on umbes 1 ms.
146