Maailmataju

oli sirge, põsed esile küündivad. Nägu paistis väga lai, „laiem kui indiaanlastel“, see lõppes terava
lõuaga. Huuled olid väga õhukesed, peaaegu nähtamatud. Kõrvad olid normaalsed, kuid
silmatorkamatud. Ta oli Antoniost tublisti lühem, pea ulatus vaid ta õlani. Naine tegi ruttu selgeks,
mis oli ta külastuse eesmärk. Varsti peale vahekorda tuli sisse üks mees ja piipas naise kaasa, kes
oma kõhule osutades naeratas, siis näitas taeva poole ja järgnes mehele välja. Mehed tulid Antonio
riietega tagasi ning viisid ta siis ruumi, kus ülejäänud seltskonnaliikmed istusid ja omavahel
korisesid. Tunnistaja, kes oli veendunud, et sel hetkel ei tehta talle kahju, uuris ettevaatlikult oma
ümbrust. Teiste esemete hulgas – kõik ta märkused pakuvad siinkohal huvi – pani ta tähele
klaaskaanega karpi, mis sarnanes häirekellale. „Kellal“ oli üks osuti ja mõned märgid, mis vastaksid
hariliku kella numbritele kolm, kuus, üheksa ja kaksteist. Siiski aja möödudes osuti ei liikunud,
millest Antonio järeldas, et see polnudki kell.“ „Villas-Boasi selle märkuse sümboolsus on ilmne.
Meenuvad kirjeldatud lood maast, kus aeg ei liigu ja sellest suurest luuletajast, kelle toas oli
hiiglaslik valge osutiteta kell, millel oli kiri „on hiljem kui sa arvad“. Tõesti paelub paljude UFOvaatluste
luuleline külg – vaatamata ebamõistlikkusele või näivale ajulagedusele – ja teeb need
nõnda unenäolikeks. Antonio pidi nõndasamuti mõtlema, kuna talle meenus, et ta peaks tooma
kaasa mõne asitõendi ja ta üritas varastada seda „kella“. Kohe tõukasid mehed talle vihaselt ja
teravalt külge. Katse tuua kaasa tõendeid on pidev muinasjutu motiiv ning meile meenub Betty Hilli
pingutus veenda oma röövijaid, et nad lubaksid teda kaasa võtta nende sõidukis nähtud üht
iseäralikku „raamatut“. Nagu ka Villas-Boasi juhtumis keelasid mehed talle selle võimaluse veenda
maailma oma läbielamise tõelisuses.“ „Lõpuks andis üks meestest Antoniole märku järgneda talle
ringikujulisele platvormile. Seejärel tehti talle üksikasjalik ekskursioon mööda masinat, viidi
metallredelini ja anti märku alla laskuda. Antonio jälgis kõiki ettevalmistusi õhkutõusuks, vaatles
sõidukit tõusmas ja mõne sekundi jooksul ära lendamas. Ta märkas, et kell oli pool kuus hommikul.
Ta oli selles kummalises masinas veetnud üle nelja tunni. Peab märkima, et tunnistaja ise andis
vabatahtlikult üldise teabe oma kohtumisest, kui ajalehes ilmus üleskutse teatada oma UFOvaatlustest.
Ta oli erakordselt tagasihoidlik arutama oma kogemuse enam isiklikke aspekte ja rääkis
nendest alles siis, kui teda Fontesi nõudmisel küsitleti. Nagu ka Maurice Masse kannatas Villas-
Boas umbes kuu aega peale kohtumist normaalsest suurema unisuse all.“ (Teine reaalsus, lk. 145 –
147)
“Kuus aastat varem toimus Brasiilias juhtum, mis saavutas UFO-kirjanduses väärilise koha
tänu Rio de Janeiro Rahvusliku Meditsiinikooli professori Olavo Fontesi hiljutisele
uuringule. Ta intervjueeris ja uuris tunnistajat Antonio Villas-Boasi Sao Francisco de
Salesist ( Minas Gerais ).” “Pole minu ülesanne üksipulgi lahata Villas-Boasi tunnistust,
seda dokumenteerisid juba küllalt Fontes ja Creighton ning hiljem Lorenzenid, kes
avaldasid täieliku ümbertrüki sellest koos dr Fontesi asjatundliku arvamusega tunnistaja
meditsiinilise seisundi kohta oma raamatus “Flying Saucer Occupants” ( Lendtaldriku
valdajad ).” (Teine reaalsus, lk. 145-146). Selle juhtumi puhul ongi erakordne loo allikas.
Igasuguse UFO-juhtumi teadusliku analüüsi või tõsiseltvõetavuse üle saab otsustada juhtumi
allika usaldusväärsuse tasemest. See on tegelikult kogu ufoloogia üks olulisemaid ja isegi
peamisi uurimismeetodeid – analüüsida ja väga täpselt dokumenteerida UFO-juhtumite
allikaid, mille põhjal saab otsustada nende juhtumite usaldusväärsuse üle. On täiesti selge, et
kui mingi UFO-juhtumit on avaldanud ja ka ise uurinud ( õigusteaduse keeles öelduna seda
“menetlenud” ) ülikoolide ehk teadusasutuste professorid või sõjaväelased, siis see on
kindlasti usaldusväärsem allikas, kui näiteks naabrimehe Kalle jutustus kohalikule
väljaandele. Nii on ka antud juhtumi puhul, sest seda juhtumit on uurinud ja analüüsinud
juba oma ala eksperdid, mis on antud tekstis ka ilusti viidatud. Kõige suurema
usaldusväärsusega allikad tulevad reeglina riikide valitsusasutustest ja endistest või
praegustest sõjaväelastest, kellel on ilmselged kokkupuuted salajaste või kinnimätsitud
juhtumitega. Kuid antud juhtumi puhul “peab märkima, et tunnistaja ise andis
vabatahtlikult üldise teabe oma kohtumisest, kui ajalehes ilmus üleskutse teatada oma UFOvaatlustest.
Ta oli erakordselt tagasihoidlik arutama oma kogemuse enam isiklikke aspekte
ja rääkis nendest alles siis, kui teda Fontesi nõudmisel küsitleti. Nagu ka Maurice Masse,
42