Maailmataju

kaasneb ka teadvuse muutumine.
Telepaatia all mõeldakse tavaliselt seda, et inimeste mõtted edastatakse teistele inimestele mitte
heli abil ( nagu rääkimise korral ), vaid ainult „mõtte“ abil. Kuid telepaatia vorm on sellest
tegelikult palju laiem. Edastatakse infot ainult mõttega. Seejuures info sisu ei pea olema ainult heli
vormis, vaid need võivad olla ka maitsmis, haistmis, kompimis ja visuaalses vormis. Näiteks
edastatakse inimestele telepaatia abil muusikat, jäätise maitset, lõhnaõli aroomi jne. Peale
nimetatute võib telepaatilisel teel ( infot ) edastada ka erinevaid emotsioone ja tundmusi. Nii et
telepaatia ei piirdu ainult heli edastamisega mõtte abil.
Näiteks SLK-nähtustes esinevad valgusolendid, kes suhtlevad surnud inimesega just
telepaatilisel teel. Valgusolendi juuresolekul tajuvad inimesed sageli seletamatut õndsuse tunnet. Ka
seda võib tõlgendada kui telepaatilise suhtlusena, sest õndsuse tunne lähtub just valgusolendist.
Emotsioonide ja tundmuste edastamine inimestele mittefüüsilisel teel on samuti telepaatia üks
vorme. Need leiavad väga sageli aset SLK-de korral.
Telepaatia üheks seletuseks pakutakse Kirliani efekti. Seda nimetatakse meeltevälise taju (
näiteks telepaatia ) võimalikkust sellisena, et aju ( ja seega ka valgusolend ) on võimeline tajuma
väikeste sagedustega elektromagnetlaineid. Kõik kehad kiirgavad vähesel määral teatud
sagedustega elektromagnetlaineid. Soojuskiirgus on ainult üks nendest. Arvatakse, et elusate ja
elutute kehade kiirguste lainepikkused on erinevad. Seda kiirgust on jäädvustatud ka fotode peal,
mille põhjal on hinnatud ka inimeste tervislikke seisundeid.
Telepaatiline kommunikeerumine „koosneb“ informatsiooni vastuvõtjast ja informatsiooni
saatjast, mis on analoogiline raadiosidega. See tähendab ka seda, et kui eksisteerib üks nendest, siis
peab eksisteerima ka teine.
Telepaatia korral peavad näiteks kahe inimese teatud kindlad ajupiirkonnad olema ühesuguse
aktiivsusega. Näiteks inimene A „saadab“ telepaatilisel teel inimesele B oma enda mõtetes oleva
kujutise teletornist. Järelikult inimeste A ja B teatud kindlates ajupiirkondades peavad tekkima
täpselt ühesugused ajuaktiivsused kujutamaks teletorni.
Telepaatia teel on isik A võimeline oma enda teadvusesisude põhjal juhtima või muutma isiku B
teadvuse sisusid.
Inimese empaatia on psühhoneuroloogiline võime vahetult tajuda teiste inimeste tundeid ja seega
on empaatia „piltlikult väljendades“ telepaatia üks vormidest.
Kui ajas rändamise teel tuvastatakse vaimude ja kummituste olemasolu, siis SLK-nähtused
peavad eksisteerima ka reaalselt. Kui aga kehast väljumine on tõeline ( mitte aju loodud illusioon ),
siis peavad olema reaalsed ka telepaatilised võimed, sest suhtlus valgusolendite ja surnud inimeste
vahel toimuvad telepaatilisel teel. Telepaatia on aga kogu unisoofilise psühholoogia
„tehnoloogiline“ alustala. Psüühilisi vorme, mida kirjeldatakse unisoofias, on võimalik inimestes
esile kutsuda just telepaatilisel teel nii nagu seda teevad valgusolendid SLK-de korral. Kuid
niimoodi leiavad unisoofias asetleidvad psüühilised vormid reaalset tõestust ja praktilist otstarvet.
56