Maailmataju

inimene ärkab koomast liiga vara, siis see võib pikendada aju paranemisaega või isegi takistada aju
paranemist vigastustest. Aju peab kasutama oma funktsioneerimiseks väga palju energiat. Seetõttu
kasutataksegi kunstlikku koomat, et ajule anda täielikku rahu ja puhkust. Kunstliku kooma seisundit
on võimalik peatada, kui leitakse, et aju tegevus on kontrolli all. Kuid peab märkima seda, et isegi
kunstlikust koomast vahel inimesed ärkavad, kuid vahel seda mitte. See sõltub ajukahjustuste
suurusest.
Tavaliselt viiaksegi just inimese keha mahajahtumisega kunstlikku koomasse. Aju vajab oma
kahjustuste paranemiseks rahu ja puhkust. Kuid enne keha mahajahutamist viiakse inimene
narkoosi. Inimest on võimalik uinutada ( viia sügavasse narkoosi ) isofluraaniga, mida peab
sissehingama. Siis inimene ei tunne külmavärinaid mahajahtumise ajal. Inimene jahtub seest poolt
maha just tilguti abiga, mis sisaldab neljakraadilist soolvett. Enamasti saab inimene umbes poole
tunni jooksul kaks liitrit soolvett. Kui süstida soolvett südamesse, siis südame töö seiskub.
Väljaspoolt keha jahutatakse keha maha külmatekkidega, mis asetatakse ümber inimese keha.
Külmatekid on umbes neljakraadilise temperatuuriga ja neid kasutatakse koos jääkottidega.
Kehatemperatuuri mõõdetakse termomeetriga, mis asetseb inimese põies, aordis või söögitorus. 33-
34 kraadise kehatemperatuuri korral võetakse jääkotid ära ja külmateki temperatuur jäetakse 33
kraadi peale. Kui inimese keha on mahajahutatud, siis soojendatakse see taas üles. See võib võtta
aega umbes kuni kümme tundi. Selle aja jooksul tõstetakse külmateki temperatuuri 0,3 kraadi
tunnis. Kehatemperatuuri 35 kraadi ületamisel suurendatakse narkoosi tugevust. Külmatekk
eemaldatakse 36 kraadisel kehatemperatuuril. Protsess, mille jooksul aju tuleb narkoosi seisundist
teadvusele, ei ole ühtlane ega sirgjooneline, vaid aju läbib erinevaid võimalikke aktiivsusolekute
tasemeid.
Joonis 3 Need ajuskanneeringud on tehtud koomast ärkamise eri etappidel. Isegi koomas olles toimub
algeline ajutegevus. Võrreldes kooma seisundiga puudub ka vegetatiivses seisundis oleval inimesel
teadvusseisund, kuid see-eest on ainevahetus stabiilne, aju ainevahetus on umbes pool tavatasemest, esineb
madala tasemega aju aktiivsus, esinevad aju unerütmid jmt.
( Ajakiri: „Imeline Teadus“. Nr 9/2011, lk 5 )
Inimese surmalähedased kogemused ehk SLK-d, mis sisaldavad endas ka reaalset kehast
väljumist, esinevad ainult kliinilise surma või kooma seisundi eel. Kuid teaduslik statistika on
näidanud, et tegelikult ainult teatud protsent kliinilise surma või kooma juhtumite korral on inimene
kehast väljunud. See tähendab seda, et mitte kõik inimesed, kes on mingil põhjusel sattunud
kliinilisse surma või langenud koomasse, ei välju kohe automaatselt oma kehadest, vaid teatud osa
nendest. See tähendab ka seda, et inimese kehast väljumine ehk väljade eraldumine närvisüsteemist
küll toimub aju puhkepotentsiaali seisundi eel, kuid mingisugune tundmatu faktor on veel teadmata,
millest sõltub see, et miks sellises seisundis vahel ilmnevad kehast väljumised ja vahel mitte.
Mõlemal juhul on aju üldine elektriline seisund täpselt samasugune, kuid sellegipoolest ei ole 100
% kindlust veenmaks, et kui inimene viia aju puhkepotentsiaali seisundisse, siis toimub kohe
automaatselt inimese kehast väljumine. Kahjuks see nii ei ole. Küll aga tõenäosus on palju kordi
suurem, et inimene väljuks sellises olekus oma kehast. Sellises seisundis on selle tõenäosus lihtsalt
väga suur, kuid sellegipoolest kindel olla ei saa.
EEG registreerib ajukoore bioelektrilist aktiivsust. Aju suhtleb südamega uitnärvi kaudu.
172