Maailmataju

informatsioonid, mis tulevad samast ruumipositsioonist. Sellest järeldataksegi seda, et selle
ruumilise informatsiooni põhjal sünkroniseeruvad õiged neuronipopulatsioonid. Kuid selline
sõlmimine on asukohapõhine sõlmimismehhanism. See tähendab ka seda, et asukohapõhise
sõlmimise tulemus on neuronipopulatsioonide sünkroniseerimine. Kuid sünkronisatsioon ajus ei saa
olla oma olemuselt teadvuse neuromehhanism.
Sünkronisatsiooni mehhanism ajus lihtsalt reguleerib impulsside liikumist ühelt neuronilt teisele.
Sünkronisatsioon ajus on lihtsalt impulsside liikumiste regulaator. Selleks aga toome ühe hea näite.
Näiteks uuringud on näidanud seda, et inimese aju otsmikusagara keskused koordineerivad (
visuaalse ) tähelepanu korral sünkronisatsiooni abil visuaalse korteksi aktiivsust. Otsmikusagara ja
visuaalse korteksi piirkondade vahel tekib funktsionaalne omavaheline seos just läbi sünkroonsuse.
Otsmikusagara ja visuaalse korteksi neuronid on omavahel seega sünkroonis. Tänu sellele võetakse
paremini vastu sisendit. Kuid töödeldud informatsioon võib siirduda ka visuaalsest ajupiirkonnast
otsmikusagarasse. Seda võimaldab just sünkronisatsioon, mis esineb erinevate ajupiirkondade
vahel.
Sünkronisatsioon võimaldab informatsiooni ajus kiiresti ja tõhusalt edastada.
Neuronipopulatsioonide aktiveerimisest on efektiivsem just sisend, mis on sünkroniseeritud. Aju
kasutab sünkronisatsiooni, sest siis ei pea palju energiat kulutama rohkete neuronite
aktsioonipotentsiaalide ( ehk impulsside ) välja saatmiseks. Sünkronisatsiooni korral on neid aga
palju vähem. Kaks neuronit on omavahel funktsionaalselt seotud ainult siis, kui üks neuron saadab
oma impulsi teisele neuronile. Seda võimaldab kahe neuroni sünkroonne aktivatsioon. Kõik see
esineb ka erinevate ajupiirkondade vahel, mitte ainult üksikneuronite või neuronipopulatsioonide
tasemel.
Elektriline vastastikmõju
Inimese ajus olevaid laenglevaid neuroneid või nende populatsioone on võimalik vaadelda ja
käsitleda elektriliselt laetud kehadena, millede vahelises ruumis eksisteerivad elektrijõud. Kuna
neuronid ehk laengud üksteise suhtes ei liigu ja need kõik on ka laetud ühemärgiliselt, siis nende
kehade vahel eksisteerib elektrostaatiline jõud ( Coulombi seadus ) ja liigilt tõukejõud. Coulombi
seadus elektrostaatikast ütleb meile seda, et „kahe laetud keha vahel mõjuv (elektri)jõud on
võrdeline kummagi keha laenguga ja pöördvõrdeline kehade vahekauguse ruuduga“. See jõud
mõjub laetud kehi ühendava sirge sihis. Samanimeliselt laetud kehade vahel mõjub positiivne jõud
ehk tõukejõud. Elektrijõul kui vektoril on ainult kaks võimalikku suunda ja seetõttu on meil antud
juhul tegemist positiivse jõuga, sest seda loetakse positiivseks siis, kui ühele laetud kehale mõjuv
jõud on suunatud teisest kehast eemale. Jõu mõjumise siht on kehade asukohtadega ära määratud.
Kõike seda nimetatakse elektriõpetuses Coulombi seaduseks, mis on kogu elektrostaatika aluseks.
Elektriliselt laetud keha tekitab enda ümbritsevas ruumis elektrivälja ja seega on see laetud keha
võimeline mõjutama teist laetud keha elektrijõuga. See tähendab seda, et väli on jõu võimalikkus
ehk väli on kui vastastikmõju vahendaja. Elektrijõud on kauguse ruuduga pöördvõrdelised, siis
seega laetud kehade vahekauguse suurenemisel jõud kahanevad. Tuleb märkida seda, et jõud ei
mõju kahe välja vahel, vaid jõu tekkimiseks on vaja ühe keha välja ja teise laetud keha olemasolu.
See tähendab, et jõud ei mõju kahe välja vahel, vaid jõud mõjub välja ja laetud keha vahel. Näiteks
esimese laetud keha väli mõjutab jõuga teist laetud keha, kuid samas teise keha väli aga omakorda
esimest keha. Need jõud on Newtoni kolmanda seaduse põhjal suuruselt võrdsed ja
vastassuunalised.
Elektrivälja tugevus näitab, kui suur jõud mõjub selles väljas ühikulise positiivse laenguga
kehale. Kuna väljatugevus on vektoriaalne ( s.t. suunda omav ) suurus, siis võib seda väljatugevust
nimetada ka E-vektoriks. Väljatugevus on võrdeline laengu suurusega ja pöördvõrdeline
25