Maailmataju

ongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni (
ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole ) ja rongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni ( ehk
kahanenud nulliks ), siis rongi sees olev vaatleja ja rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam
omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral
hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast
ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest
ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.
1.1.6 Hyperruumi dimensioon ehk väljaspool aega ja ruumi
Kui ajas on võimalik rännata ainult ajast väljas olles, kuid samas väljaspool aega ei eksisteeri
enam aega ennast, siis kuidas saab väljaspool aega rännata ajas kui väljaspool aega ei eksisteeri
enam aega ennast? Selline vastuolu on ainult näiline. Millises mõttes ei eksisteeri enam aega?
Kui me rändame ajas ( näiteks minevikku ), siis peame liikuma ka ruumis, sest aeg ja ruum on
relatiivsusteooria järgi üksteisest lahutamatult seotud. Selline ruumidimensioon, mis võimaldab
rännata ajas, eksisteerib väljaspool meie igapäevaselt kogetavat ruumi. Kuid ka siin esineb
pealtnäha näiline vastuolu. Väljaspool meie kogetavat ruumi ei eksisteeri enam ruumidimensioone,
siis kuidas saab liikuda ajas, kui ruumi enam ei eksisteeri, mis võimaldaks ajas rändamist?
Tavalise inimese jaoks on aeg eksisteerinud mineviku, oleviku ja tuleviku vormis. Kui aga
liikuda ajas, siis ajavormid nagu minevik ja tulevik kaovad ning esile tuleb ainult oleviku ajavorm.
Näiteks minevikus asetleidnud sündmused ei toimu ajaränduri jaoks enam minevikus, sest ta on ju
liikunud ajas minevikku. Seetõttu kehtib temale ainult oleviku ajavorm ja selles mõttes on
Universum ise tegelikult ajatu. See tähendab seda, et aega ei eksisteeri, millest järeldub omakorda
veel üks tõsiasi. Nimelt igasugune liikumine Universumis on seotud ajaga – täpsemalt öeldes
ajavormidega nagu näiteks minevik, olevik ja tulevik. Näiteks keha liikumise kiiruse kirjeldamiseks
kasutatakse alghetke, hetkkiiruse ja lõppkiiruse mõisteid. Kui aga Universum on oma olemuselt
tegelikult ajatu ( s.t. eksisteerib ainult oleviku ajavorm ), siis Universumis nähtavat liikumist ei ole
tegelikult olemas. See on illusioon, mis tuleneb sellest, et eksisteerib ainult oleviku aja liik ja
seetõttu minevikku ega tulevikku ei ole tegelikult olemas. Universumis nähtavad sündmused ja
protsessid pole tegelikult liikumises. Kogu meie teadaolev Universum on seega tegelikult paigal
olekus. Nähtav liikumine Universumis on ainult näiline ehk illusioon. Just aja ( ja seega ka ruumi )
näiline olemasolu loovadki kõige liikumise illusiooni.
Igapäevaselt elav inimene liigub pidevalt ruumis ühest ruumipunktist teise. Kuid ajarändur liigub
ajas ( s.t. hyperruumis ) ühest ajahetkest teise, mis füüsikaliselt on analoogiline ruumis liikumisega
ühest ruumipunktist teise. Sellest tulenevalt eksisteerivad ajaränduri jaoks Universumis minevikus
hävinud hooned, kuid seda teistel ajahetkedel sarnaselt nii nagu olevikus elava inimese suhtes
eksisteerivad hooned erinevates ruumi asukohtades. Selles mõttes ongi Universum oma olemuselt
tegelikult ajatu. Aega ei ole olemas. Näiteks 16 aastat tagasi surnud inimene tegelikult ikka veel
eksisteerib. Ta on Universumis olemas, kuid eksisteerib meie suhtes minevikus, mitte olevikus ( ega
ka tulevikus ). See tähendab, et inimene „elab“ meie suhtes möödunud ajahetkedes ( ehk möödunud
hyperruumi punktides ). Olevikus teda enam ei eksisteeri ja pole teda ka tulevikus. Kuid
sellegipoolest on ta siiski Universumis olemas.
Kui inimene liigub ruumis ( s.t. tavaruumis ), siis ta võib olla erinevates ruumipunktides, kuid ei
saa olla seda üheaegselt. Näiteks võib inimene viibida oma majas ühel hetkel köögis ja siis mõnel
teisel hetkel toimetada elutoas. Ajaga on tegelikult samamoodi, sest Universum eksisteerib ajaliselt
tegelikult ühekorraga. Nii nagu on ruumiga, nii on ka ajaga ( sest ajas rändamist võimaldab
hyperruumis liikumine ). Minevikus surnud inimene tegelikult ikka veel eksisteerib nii nagu
24