Maailmataju

järgneb väga kiiresti südamesurm või pärast südamesurma järgneb kiiresti ajusurm, kuid arusaamad
selles asjas on tänapäeval juba muutunud. Näiteks vereringe säilitamine on võimalik inimese
intensiivse elustamisega. Kuid ka sellisel juhul on suurem osa ajust surnud näiteks mõne kõrge
ajurõhu tõttu. Sellise võimalikuse eelduseks on see, et ajutüves olevad vereringekeskused peavad
töötama. Ainult nii on võimalik vereringe jätkumine. Kuid inimese hingamist on võimalik säilitada
hingamisaparaadiga ja veetasakaalu infusioonidega. Inimesed, kelle ajud on suures osas hävinud,
jätkavad teatud vegetatiivset elu ilma, et suudaksid välismaailmaga vaimselt kontakteeruda. Nende
elu sarnaneb nagu taime eluga. Kui inimese aju enam ei tööta, siis on inimene surnud, kuid süda
lööb ikkagi. Teadvuse ja psüühika lakkamist ning ajutüvereflekside puudumist peetakse ajusurma
põhilisteks tunnusteks. Ajutüve refleksid on näiteks hingamisliigutused, neelamine, sarvkestarefleks.
Korduvatel EEG-uuringutel saadakse sellisel juhul ainult pidev ( sirge ) joon.
Surmalähedased kogemused
Inimesed, kes on surnuist ellu äratatud, kinnitavad seda, et surm on hoopis elu kõige meeldivam
ja vapustavam kogemus. Surmalähedasi kogemusi on uurinud päris põhjalikult inglise
paranormaalsete nähtuste uurija doktor Kenneth Ring. Näiteks juhtum John Migliazzoga 1968.
aastal. Ta väidab järgmist: „Suplesin New Jersey ranniku lähedal ja väsisin väga ära. Mäletan, et
kaldani ujumiseks mul enam jaksu ei olnud. Äkki tundsin, et jätan oma keha maha. Tõusin ligi 150
meetri kõrgusele ja nägin omaenda keha vees rabelemas. Lõpuks olin ikkagi kaldale jõudnud –
kuidas, ei tea. Mäletan üksnes pimedust. Ma ei oska seda sõnadega kirjeldada. Olin osa
Universumist, osa kõiksusest. Teadsin ja mäletasin kõike... See muutis radikaalselt minu suhtumist
surmasse.“ Doktor Ring on põhjalikult uurinud tuhandeid inimesi, kes on olnud kliinilises surmas ja
kogenud surmalähedast kogemust. Kui inimesed on kogenud surmalähedast kogemust, siis pärast
seda nad ei karda enam surma. Sellepärast, et surma ajal on nad tundnud rahu, kergustunnet ja
mõistmist. Ring uuris näiteks ühte inimest, kellel seiskus süda ja seetõttu kuulutati too isik surnuks.
Kuid too isik räägib, et väljus oma kehast ja nägi eemalt enda füüsilist keha. Ta kinnitab: „Ma ei
tundnud hirmu ega olnud mul ka mingit valu. Mõne sekundi pärast sattusin pimedasse tunnelisse,
mille lõpus nägin valgust. See muutus üha eredamaks. Mulle tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki
olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind
valdavad täiuslik rahu, leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest.“ Üks naine, kes
oli mõnda jõkke autoga kukkunud ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist: „Teadsin, et olen surnud
või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu
külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud
tavaline valgus, vaid pigem teise seisundisse siirduv energia. Tunneli lõpus oli mingisugune
helendus ja selle nimel loobusin oma elunatukese eest võitlemast. Olles jõudnud valgusallikani,
avastasin, et näen sedagi, mis asub kaugemal. Mul ei jätku lihtsalt sõnu, kirjeldamaks seda, mida
nägin ja kogesin. See oli lõputu maailm, tulvil rahu, armastust, energiat ja ilu.“
Niisamuti ka ufoloogid on täheldanud inimese eksisteerimist väljaspool füüsilist keha. Näiteks
on inimesed maavälise kosmoselaeva sisemuses olnud kehavälises seisundis. Vaatame näiteks
järgmist kuulsat UFO juhtumit. 1977. aastal hakati uurima Suurbritannias esimest tulnukate
inimröövijuhtu, kuid sündmus ise oli tegelikult toimunud 1974. aasta oktoobris. Tegemist oli
viieliikmelise perekonnaga, milles oli ema ja isa ning kolm last. Pärast sugulaste pool veedetud
õhtut Essexi krahvkonnas Aveleys sõitsid nad tagasiteel teele laskunud ebatavalisse rohekasse
udusse. See toimus väga nende kodu lähedal. Mõlemad täiskasvanud tunnistasid hiljem, et kuidas
nad UFO-pardale jõudsid, mis varjus roheka udumassi. Nad kirjeldasid seda, kuidas nende auto
valguskiire jõul UFO sisse tõmmati. Seal olles olid röövitud „väljaspool enda keha“ ja see
võimaldas neil hõljuda UFO sees ringi. Nad samas nägid ka enda tõelisi ( endisi ) kehasid, „mis“
istuvad endiselt veel autos. Sellesse uurimusse olid kaasatud ka tuntud UFO-eksperdid Andy
Collinsi ja Barry King.
Paljud teadlased ja arstid ei usu ülalpool väljatoodud lugude tõepärasustest ehk surmalähedasi
115