Maailmataju

väga madala tasemega. Kuid tingimusi on tegelikult palju rohkem kui ainult kolm. Näiteks planeedi
mass, atmosfääri rõhk ja selle koostis, Maa magnetväli jne. Selliste parameetrite käigus või
töökorras hoidmist on vaja aga miljardite aastate jooksul. Selline võimalikkus on saanud teostuda
just kosmoloogilise „seadusandlusega“. See tähendab seda, et kord juba käima lükatud Universum
viib lõpuks ikkagi inimese tekkimiseni planeedil Maa.
Kuid sõna abil lõi Universumi aga Jumal-Looja. Sellest „pajatavad“ meile religioossed
kosmoloogiad, mis on sisemiselt kooskõlalised ja lahendab olemise probleemid „sünni“ abil. Mõiste
on olemas juba enne objekti, mille kohta see käib. See on üsna idealistlik lähenemisviis. Kuid võib
samas öelda ka seda, et iga inimese jaoks „tekib“ maailm sünnimomendil ja „kaob“ koos inimese
surmaga. Selline on aga juba pigem subjektiivne lähenemisviis antud probleemi lahendusele.
Kuid ümbritseva looduse tekkeloo aluseks võetakse ikkagi selline kosmoloogia, mida õpetab
meile just füüsika. Selline „maailmavaade“ loob selle põhjal esemeid ja nähtusi kirjeldava loogilismatemaatilise
süsteemi ( füüsika ) ning püüab selle süsteemi abiga tungida olemise saladustesse.
Mudelid, mis on juba eespool kirja pandud, ongi selle tulemuseks. Need on ära määratud füüsika
seadustega ja neis sisalduvate parameetrite väärtustega. Elu tekkeks vajalikud füüsika seadused ja
konstandid peavad mudelis olema just sellised nagu need ka tegelikkuses olemas on. Maailm on
täpselt selline, et seal saaks olla inimene. Seda väidabki meile antroopsusprintsiip. Paljud inimesed
ei viitsigi seda lõpuni mõista. Mõned teadlased on isegi sellisel arvamusel, et selline
antroopsusprintsiip on füüsika kui loodus-filosoofia tipp. Arvatakse seda, et inimene suudab
tunnetada ainult iseennast – seega tunnetatakse enda kaudu ka loodust, sest inimene on ka ju
looduse osa. Saadakse aru inimese tunnetusvõime piiratusest.
Antroopsusprintsiibile on võimalik anda ka tavapärasema seletuse. Oletame seda, et eksisteeris
selline ürgsubstants, mis ei ole tühjus, kuid nimetame seda siiski vaakumiks. See on võimeline
polariseeruma, tekitades niiviisi Universumeid. Kuid oletame seda, et need Universumid on oma
füüsikaseaduste poolest väga erinevad. Oletame seda, et mõnes neis Universumites ei teki kunagi
elu ja seega ka mõistust. Nii ongi osa neist Universumitest viljatud. Niimoodi need jäävadki
seesmiselt tunnetamata – nende kohta ei looda mitte kunagi mingeid teooriaid. Kuid oletame seda,
et mõnes neis Universumites siiski tekib elu ja seega mingisugune mõistus, mis viib Universumi
teooriate tekkeni. Sellised Universumid on viljakad. Kuid mõistus ei pea olema just sellise ajuga,
mis funktsioneerib valkainetel. Sellised Universumid ja selle kohta käivad teooriad võivad olla väga
erinevad meie Universumi omast. Kuid need Universumid ei ole meie tunnetusele kättesaadavad.
See on kõikidel neil hüpoteetilistel Universumitel ühine oma- dus. Ainus Universum, mida me
näeme-kuuleme, on meie enda oma. Ta on täpselt selline, et me teda näha saaksime. Kuid just ainult
seda väidabki antroopsusprintsiip. ( Jaaniste 1999, 115-116 )
6 Absoluutse kaaluta oleku taju
Null gravitatsiooniväljas asuv keha on täielikult kaaluta olekus. Maa ja Kuu vahel olevas punktis
tasakaalustuvad nende gravitatsiooniväljad. Sellesse punkti sattunud kehad on täielikult kaaluta
olekus. Kosmoselaev, mis tiirleb ümber planeedi Maa, liigub kiirendusega oma orbiidi tsentri
suunas just gravitatsiooni mõjul. Kuna tekib vaba langemine, siis tekib ka kosmoselaevas inimeste
kaalutuse tunne. Sellist taju efekti on võimalik tajuda ka lennukis, mis lendab kiirendusega g
allapoole mööda paraboolkõverat või kui vanker sööstab „Ameerika mägedes“ allapoole. Kui
kukkuvale kehale mõjub ainult gravitatsioonijõud ja ei ühtegi teist jõudu, siis kehad langevad
vabalt. Kui aga kehale mõjub peale raskusjõu ka veel õhutakistus, siis kehad ei lange vabalt.
Näiteks kivi langeb palju kiiremini kui sulg. Täielikku raskuskiirendust tajuvad langevarjurid, kui
nad parajasti lennukist välja hüppavad. Alguses keha langemiskiirus ajas suureneb, kuid hiljem jääb
see konstantseks õhutakistuse ja raskusjõu võrdsustumise tõttu.
36