Maailmataju

kultuuri all informatsiooni, mis ei anta edasi geneetiliselt. Kuid see tähendab ka seda, et kultuuri ei
oma ainult inimene. Näiteks omab kultuuri ka paljud laululinnud. Need linnud ju õpivad linnulaulu
selgeks seal, kus nad parajasti üles kasvavad. Kuid see järeldub Lotmani kultuuri definitsioonist.
Kuid laululindudel esineb ainult üks oskus, mida antakse edasi põlvest põlve just õppimise või
matkimise teel ja ei ole seotud geneetikaga. Kuid näiteks inimahvidel on selliseid mittegeneetikast
tingitud oskusi juba palju rohkem kui laululindudel. Näiteks vabas looduses elutsevatel šimpansidel
esineb juba umbes paarkümmend erinevat oskust, mis ei ole geneetilise päritoluga. Neid oskusi või
käitumisviise antakse karjas edasi õppides ja teisi jäljendades. Kuid ega kõik šimpanside
kogukonnad ei ole kultuuriliselt ühesugused. Näiteks Aafrika šimpanside kogukonnad erinevates
paikades on kultuuriliselt erinevad. Seda näitab šimpanside poegade hoolitsemine, nende
omavaheline suhtlemine, suhtlemiseks märkide kasutamine ja tööriistade valmistamine.
Inimeste kultuurid on loomade omast tunduvalt keerulisemad ja loomult teistsugusemad. Näiteks
ainult inimesed kasutavad keerulist märkide süsteemi. Keel ehk märkide süsteem on ka peamine
jõud, mis kannab edasi inimkultuuri. Kuid geenidega antakse edasi pärilik informatsioon. Samas
kasutavad sümboleid ka gorillad ja šimpansid. Need inimahvid on inimese kõige lähedasemad
sugulased. Kuid paarsada viipekeele märki on neist võimelised omandama ainult andekamad. Need
märgid tähendavad mingeid asju või mõisteid. Nad peaksid oskama neid mingites konkreetsetes
situatsioonides ära kasutama.
Kultuur mõjutab inimese psüühikat. Seda on eriti hästi näha siis, kui inimene ei ole kokku
puutunud keelega ja on üles kasvanud ilma keelt tundmata. Kuid sellist katset ei tohi paraku keegi
korraldada, sest see pole kuidagi eetiline. Kuid maailmas on olemas juhtumeid, mille korral on
inimlapsed üles kasvanud ilma inimkeelt kasutamata. Ajalugu teab jutustada umbes 50 piisavalt
hästi kirjeldatud juhtu- mit. Inimkeelest puudu jäänud laste psüühika olid väga kahjustada saanud.
Näiteks keele puudumise tagajärjel jääb inimene ilma sellisest informatsioonist, mis
inimühiskonnas on muidu saadaval just keele vahendusel. Keele puudumine kahjustab äärmiselt
tugevalt just inimese vaimset arengut. Sellepärast, et just keele abil saab kujuneda inimese mälu,
mõtlemine ja ka teised püühilised funktsioonid.
Üks legend jutustab Egiptuse valitsejast Psammetih Esimesest, kes elas umbes 7. sajandil eKr.
Valitseja soovis teada, et missugune keel on maailmas kõige vanem. Kuid selle teada saamiseks
teostas ta ühe eksperimendi. Ta lasi kaks vastsündinud last toimetada ühe karjuse onni. Lastega ei
tohtinud mitte keegi kõnelda. Kaheaastastena ütles üks neist lastest oma esimese sõna ''bekas'', mis
tähendas früügia keeles leiba. Ja niimoodi arvaski valitseja früügia keele kõige vanemaks keeleks.
Kuid antud katse tulemust pisut kaheldakse. Sellegipoolest arvatakse, et see oli üks esimesi
psühholoogilisi katseid ajaloos.
Lõuna-Prantsusmaa väikeses Saint-Sernini külas esines 1800. aastal üks kummaline juhtum.
Küla elanike põllumaadel kiskus maa seest välja juurikaid 11-12-aastane poiss, kellel ei olnud
riideid seljas ja juuksed olid väga pikaks kasvanud. Poiss püüti otsekohe kinni. Hämmastuseks ei
osanud poiss üldse kõnelda. Ta näitas huvi üles ainult toidu vastu. Teda ei huvitanud see, et mis
paikades ta normaalset elu elada saaks. Riideid selga panna talle ei saanud, sest ta rebis need kohe
lõhki. Külaelanikud viisid poisi kummalise käitumise pärast Aveyroni linna. Poisile anti ka nimi,
milleks sai Victor. Teda hakkas hoolit- sema arst, kelle nimi oli Jean-Marc Gaspard Itard. Arst
püüdis poisile õpetada inimeste kombeid ja inimkeelt. Seda tehes püüdis ta olla väga kannatlik.
Kuid Victor ei suutnud inimkeelt ära õppida, isegi kõige lihtsamaid kõneliike. Poiss keeleliselt ei
arenenud, vaid ta suutis korrata ainult teiste inimeste üksikuid silpe, fraase või sõnu. Victor neid ise
suhtlemisel ei kasutanud. Kõigest sellest järeldas arst, et lapse varajases eas mõjutab inimkeelest
ilmajäämine äärmiselt kahjulikult tema vaimsetele võimetele. Kahju ei suuda isegi korvata lapse
hilisem õppimine. Sellelaadsed juhtumid annavad tõestust sellele, et inimkeele omandamiseks on
olemas väga kriitiline periood. Näiteks kui inimene ei ole võimeline keelt omandama juba esimestel
eluaastatel, siis ei saa ta sellega hakkama ka hilisemas eluperioodis.
( Allik 2002, 20-21 )
Juri Lotmani arvates on kultuur informatsioon, mis kantakse põlvest põlve edasi
21