Maailmataju

Aegruumi lõkspind saab olla ainult lahtine või kinnine. Näiteks kera pind on kinnine pind, sest
selle sees olev keha on täiesti kaetud kera kujulise pinna poolt. Kuid lahtine pind võib olla näiteks
ring, ruut või ristkülik, sest need on kahemõõtmelised pinnad kolmemõõtmelises ruumis, mis ei
võimalda katta mingi teise keha kogu pindala. Kinnine lõkspind võib tekkida näiteks kerakujulise
kondensaatori kahe erimärgiliselt laetud kihi korral, kuid lahtine lõkspind võib tekkida
plaatkondensaatori korral. Kerakujulise kondensaatori kahe erimärgiliselt laetud kihi vahel olev
ruum on kinnine, kuid plaatkondensaatori korral on see ruum lahtine.
Inimese ajas rändamise korral ei teki aegruumi auk inimese enda ruumalas ( s.t. inimese sees ),
vaid kahe erinimeliselt laetud pinna vahelise ruumala läheduses, mis katab inimese keha kogu
pindala. Seetõttu on selles tekkiv aegruumi lõkspind kinnine ( ja inimese kujuga ), mille sissepoole
jäävas ruumalas eksisteerib inimese keha. See tähendab sisuliselt seda, et inimest ümbritseb ( s.t.
katab ) aegruumi lõkspind, mis on kinnine.
Kinnine lõkspind eksisteerib looduslikult näiteks mustade aukude tsentrites. Selle suuruse
määrab ära musta augu mass. Kinnise lõkspinna korral rändab inimene ajas, sest kinnine lõkspind
on oma olemuselt aegruumi auk. Kuid väljade eraldumist inimese närvisüsteemist põhjustab ilmselt
lahtine lõkspind, sest inimese kehast väljumise ajahetkel ei kao närvisüsteem ega inimene ise mitte
kusagile. Kui kahe erimärgiliselt laetud kihi vahelise ruumala läheduses tekib aegruumi lõkspind,
siis see lõikab elektromagnetvälja jõujooni. Füüsikaliselt tähendab see seda, et elektromagnetvälja
jõujooned läbivad lõkspinda. Kuid lõkspinna läbimise korral satutakse hyperruumi ehk väljapoole
aegruumi. Kuna tegemist on lahtise lõkspinnaga, siis selle tulemusena ei kao ( s.t. ei rända ajas )
neuronid ega laengud ise, vaid ainult väli, mis läbib lõkspinda. Ja seda ka ainult teatud osa väljast,
mis eksisteerib kahe erimärgiliselt laetud kihi vahelise ruumala läheduses.
Kui inimest katab kinnine lõkspind, siis põhimõtteliselt eksisteerib inimene aegruumi augus,
mille kaudu satub inimene hyperruumi. Hyperruumis liigub inimene ajas. Hyperruumi satub
füüsikaline keha ka siis, kui see läbib lahtise lõkspinna ( sealjuures ei ole vahet, et kust poolt
läbitakse lahtist lõkspinda, sest lahtisel lõkspinnal on ainult kaks poolt ). Sellisel juhul on lahtine
lõkspind oma olemuselt nagu avatud aken või sein, mille läbimisel satutakse samuti hyperruumi ehk
ajatusse ja ruumitusse dimensiooni.
Kui inimene rändab ajas ühest ajahetkest teise, siis sellises ajahetkes, millal inimene hakkas ajas
rändama, teda enam ei eksisteeri ehk ta on „ära kadunud“. Kehast väljumise korral esineb laengute
polarisatsioon inimese närvisüsteemis nõnda, et kehast väljumisel ( ehk elektriväljade eraldumisel
närvisüsteemist ) ei kao otseselt ära ajus olevad neuronid ( koos oma laengutega ), aju ise ega
närvisüsteem, vaid nendes eksisteeriv elektriväli. Kui inimene väljub oma kehast ehk inimese
närvisüsteemist eralduvad füüsikalised väljad ( milledel on energia ja seega ka mass ), siis seega
peaks inimese keha ( täpsemalt öeldes aju ) mass vähenema. Analoogiliselt on näiteks tühja
akumulaatori mass väiksem kui elektriliselt laetud akumulaatori mass. Seda tehniliselt mõõta on aga
peaaegu võimatu, sest selline „massikadu“ on lihtsalt niivõrd väike.
Maailmas saavad elektrostaatilise elektrilaengu miljonid inimesed, kuid mitte igaüks nendest ei
rända kohe ajas. Täpselt sama on tegelikult ka inimese kehast väljumisega. Näiteks mitte kõik
kliinilises surmas olevad inimesed ei koge surmalähedasi kogemusi ehk ei välju oma kehadest.
Inimese ajas rändamine ja kehast väljumine saavad toimuda ainult ühes kindlas elektrilaengute
polarisatsiooni olekus, mis kord avaldub ja kord ei avaldu. See teebki need nähtused ikkagi üsna
haruldasteks.
Sureva aju teooria
150