Maailmataju

sealpoolsusel. Unenäomaailmas peab inimene aktsepteerima oma unenägusid, mida ta parajasti
näeb. Niimoodi vastati Orpheusele, kui ta soovis teada saada, et kas ta näeb und või on ta ärkvel.
Orpheus arvab, et ta siiski magab. Surnutele antakse „Orpheuses“ elu tagasi tingimusel, et nad
kuuluvad Surmale. Nii nad tegelikult ei kuulugi elavate maailma olles oma elu võlgu. See tähendab
seda, et need inimesed, kes elavad, on tegelikult surnud. Filmikunstis on võimalik esitada selliseid
„võimatuid“ reaalsuse aspekte.
„Orpheuse testamendis“ on stseen, kus Cegeste kaob ära ja Poeet küsib: „Kus sa oled?“. Cegeste
vastab: „Teisel pool pilti“. Ka pildipind võib eraldada maailmasid. Eksisteerida on võimalik nii siinkui
ka teiselpool pilti nii nagu siin- ja teiselpool peeglit. Kui „Orpheuse testamendis“ minnakse
teise maailma või tullakse sealt tagasi, siis tegeletakse pidevalt selle esilekutsumise ja
ettevalmistamisega. Cegeste ütleb Orpheusele: „... pealegi, Maa ei ole su kodu...“. Poeet on
minekul, kadumas, lahkumas. Poeeti mängib just Cocteau´ ise isiklikult, kelle üle mõistetakse
kohut. Poeet kohtub ka varasemate tegelastega ja „annab aru“. Kui Cocteau´ filmi parajasti tegi, oli
ta 69 aastane. Messianistlikut „Matrixit“ peetakse 1990-ndate üheks oluliseimaks sci-fi filmiks.
Näiteks väga paljudes internetisaitidel näidatakse või tuuakse võrdlusi Neo ja Jeesus Kristuse
käekäigu üle. „Matrixis“ kasutati ka mütoloogilisi või ka piibellikuid nimesid nagu näiteks
Morpheus, Zion, Nebuchadnezzar jne.
Nii „Matrixis“ kui ka „Orpheuse testamendis“ toimub „teisest maailmast tagasipöördumine“.
Seda võib nimetada ka „phoenixoloogiliseks ülestõusmiseks“. Neo korral saab see alguse siis, kui ta
tapetakse. Kuid ka uksenumber 303 ei ole juhusliku tähendusega. See sümboliseerib kolme päeva.
Pärast „teisest maailmast tagasipöördumist“ on Neo kõikvõimas ja suudab täielikult valitseda
Matrixi üle. Samuti ka Jeesus Kristus oli pärast ülestõusmist võimsam kui ta seda enne surma oli.
Väga sageli omab teine maailm ka teisi reegleid ja ka teistsugust eetikat. Seda näitavad filmid nagu
„Tron“ ( 1982 ) ja „eXistenZ“ ( 1999 ). Inimese seljas oleva „biopordiga“ ühendatakse
„eXistenZ´is“ bioloogiline mängukonsool. Filmis ei ole ära visualiseeritud tegelase teise maailma
minemine. Teine maailm on reaalse maailmaga täpselt samasugune. Mingisuguseid efekte ei esine.
Tegelaste elutegevus on vähenenud. „Tegelasi langeb loogu“. Vahel on selliseid stseene, kus
tegelased mõistatavad selle üle, et kas tegemist on tegelikkusega või ebareaalsusega. Ka filmi
vaataja ei mõista seda, kuid alles filmi lõpus selgub kõik. Näiteks kui tegelasel puudub seljas port,
siis tähendab see eXistenZ´is eksisteerimist. Järelikult eksisteerivad kõik inimesed eXistenZ´is,
kuna meil kõigil puuduvad selja peal pordid. Filmis „Tron“ toimub tegevus arvuti loodud maailmas.
Ollakse pidevalt „arvuti sees“. Oma aja kohta on film „Tron“ visuaalselt absoluutne meistriteos,
kuna 1980-ndate aastate filmitehnika ei ole üldse võrreldav praeguse ajaga. „Arvuti maailmas“
eksisteerib ühiskond, mida juhib ja kontrollib Master Programm. Tron programmiga, mis on loodud
ainult ühe tegelase poolt, on võimalik siseneda arvutikeskkonda, et muuta see „vabamaks“. Selline
tegevus Autoritaarse Peaprogrammile loomulikult ei meeldi. Reaalse maailma inimesi nimetatakse
kasutajateks. Nende üle võimu saamiseks ja nende hävitamiseks toob need „füüsilised persoonid“ (
kasutajad ) arvutikeskkonda. Selleks aga kasutatakse „desintegreerivat laserit“, mille korral inimene
„kustutatakse“ reaalsest maailmast. Seda me näeme filmis läbi visuaalsete eriefektide fooni, mille
korral inimene „laguneb“ väga paljudeks kolmemõõtmelisteks elementideks ( nagu puzzle tükid ),
mis lendavad läbi torude. Kuid hiljem toimub tegelase reintegreerumine, mille korral toimub
tegelase kokkupanemine nüüd juba arvutimaailmas. Arvutis olles tuletab tegelane meelde oma
päriselu. „Teisel pool ekraani oli kõik kuidagi palju lihtsam“. Arvuti sees olles teatakse enda
eksisteerimisest arvutiprogrammis. Ekraan on nagu kahe maailma vaheline piir.
„Muruniitja“ film ( 1992 ) oli 1990-ndates üks kuulsamaid, mille sisuks oli just küberseks. Seal
püüab üks teadlane tõsta „külahullu intelligentsi“, kasutades selleks virtuaalreaalsust. Teadlasel see
ka õnnestub. Uuritakse militaarsõduri loomise võimalust, kuid see on ainult taustaks. Filmis on
näha ühte seadeldist, mis meenutab väga astronautide gravitatsioonitreeningu instrumenti. Kuid
seda kasutatakse selleks, et siseneda virtuaalreaalsusesse. Selline virtuaalne maailm, mis visuaalselt
näeb välja nagu „läikiv siirupjas keskkond“, on loodud arvutitega. Filmis on näha tolle aja tehniliste
piiride taset. Filmi lõpus kaob peategelane füüsiliselt. Ta kaob „arvuti reaalsusesse“.
Filmis „Mees ilma varjuta“ toimuvad muutused rohkem inimesega, kui maailmaga. Tegelasele
seerumit andes on tema küljes mingid andurid. Tegelane muutub pärast seerumit võttes
34