Maailmataju

kaasasündinud, kuid palju õpitakse juurde ka pärast inimese sündimist. Taju üldised omadused,
mida tänapäeva psühholoogia tunneb, kehtivad kõikide meelte korral ja praktiliselt kõige tajumisel.
( Allik ja Kreegipuu 2002, 102 )
Kui inimene on janune ja näljane, siis sellise perioodi alguses esineb väga suur tundlikkus toidu
ja joogi vastu. Esineb valikuline tõlgendamine ja hiljem toimub lävede kasvamine. Tundlikkus
suureneb inimesel ka valu ja hirmu korral, kuid seda ainult siis, kui ärritaja esineb ootamatult või
täpse ja kiire taju abil väldib inimene ebameeldivat mõju. Mingisuguse valu ennustamine vähendab
tundlikkust. Tundlikkus suureneb nõrkade ja isegi keskmiste ärrituste puhul, kuid see ei pea ka nii
olema. Tugevate ärritajate korral esineb aga tundlikkuse kaitsmine. Näiteks meeste korral suureneb
ohu korral taju selgus, kuid vastupidiselt naistega see ohu puhul hoopis väheneb. Kui inimene on
näiteks ärevuses, siis ei ole enam adekvaatsed tajumised ja nende eristamised. Sellisel juhul ei
kannatata ka keerulisi olukordi või ärritajaid. Tuntakse ära keerulisi kujundeid palju kauem. Inimese
tasu ja edukuse korral väheneb mõju ja sisenduse rollid. Ka illusioonid nõrgenevad. Tajumistäpsus
on aga palju suurem. Tajutakse kergemini ja kiiremini neid asju, mida saadab edu või tasu. Ka
inimese sugu mõjutab tema taju omadusi. Näiteks mehed ei tunneta nii hästi lõhnasid kui seda
teevad naised. Naiste kõige suurem tundlikkus satub just menstruaaltsükkli tsentrisse. Ka
puutetundlikkus on meestel väiksem kui naistel, kuid naised saavastu ei ole nii head kuuljad. Naise
kuulmisläved on madalamad eriti just kõrgete helide korral. Naised on tundlikumad näiteks ka
elektrilöögi suhtes, kuid mehed on paremad nägijad. Meeste nägemisteravus on naiste omast
märgatavalt suurem. Naiste silmad harjuvad pimedaga kiiremini. Naistel on halvem ruumi- ja
kujunditaju kui meestel. Ka peitepilte lahendavad mehed paremini. Kontsentratsiooni- ja ruumis
orienteerumise võimet suurendab testosterooni sisalduse suurenemine inimorganismis. Inimese taju
mõjutab ka see, et millise isiksusega on parajasti tegemist ja milline on selle inimese temperament.
Näiteks introverdid on tundlikumad kui ekstraverdid ja introvertide taju võib kesta pikemalt ning
see võib olla ka kontsentreeritum. Introverdid tajuvad just keerulisemaid kujundeid ja ümbruskonda
kui seda näiteks ekstraverdid, sest nemad otsivad ainult vaheldust ja stimulatsiooni. Kunstnikud
tajuvad objektide formaalseid tunnuseid, kontrasti ja varjutusi. Kuid näiteks teadlased kirjeldavad (
vähemalt kalduvad kirjeldama ) detaile just objektiivselt. Taju sõltub näiteks ka veel püüdest
üldistada, üksikasjalikkusest ja otsinguulatusest. Seega sõltub taju inimese kognitiivsest stiilist.
( Bachmann ja Maruste 2003, 143-144 )
Unisoofias on üheks keskseimaks ja enimkasutatavaimaks mõisteks taju. Räägitakse ju seda, et
inimese uued ja senikogematud tajuelamused loovad uue teadvusseisundi. Unisoofias kirjeldatavad
tajuelamused tekivad inimese ajus „vahetult“. See tähendab seda, et näiteks inimese selline tajumulje
( selle mõju psüühikale ), mille korral on tal võimalus näha kosmosest planeet Maad, jääb
täpselt samasuguseks ka siis, kui tal ei ole võimalust minna kosmosesse vaatama planeet Maad.
Näiteks selline tajumulje võib tekkida ainult kujutluse pinnalt. Inimestel, kellel esineb eidetism, on
võimelised eideetilisi kujundeid esile kutsuma ja neid läbi elama. Eideetiline kujund on sarnane
tajuga, sest need kujundid on enamasti üsna eredad, selged ja konkreetsed. Kuid need tekivad ja
kestavad sarnaselt nagu inimese tavaline kujutlus. See tähendab seda, et välisärritajad ei mõjuta
otseselt neid. Eidetismi esineb enamasti loodusrahvaste ja ka koolieelikute hulgas. Kuid ka selliste
inimeste korral, keda me nimetame kunstnikuteks.
Näiteks 2014. aasta kevadkursuse Ottawa Ülikooli üks psühholoogia tudeng on enda väitel
võimeline mõttejõul „väljuma“ oma kehast. Kehast väljas olles näeb ta iseennast hõljudes õhus oma
enda keha kohal. Ta „näeb“ ka oma keha liigutusi, kuid tegelikult ta lamav keha ei liigu. Tudeng on
võimeline looma endale virtuaaltunnetust oma keha liikumisest, kuigi keha tegelikult ei liigu. Tal on
väga suur keskendumisvõime tunnetamaks enda keha liikumist. Ta ei näe iseennast olevat enda
keha kohal. Tudeng tajub oma keha tegelikust asukohast ruumis kõrgemal olevat. Reaalset kehast
väljumist tegelikult ei eksisteerinud. Tomograafiliste ülesvõtete analüüsist ja tema küsitlustest
selgus, et tema nö. „mõttelise kehast väljumise“ ajal ilmnes hallutsinatsioonidega seotud
ajupiirkonnas tugev aktiivsus. Eriti väikeajus esinenud suur aktiivsus annab tunnistust tudengi
„virtuaalse kehast väljumise“ ajal tajutud keha virtuaalsetest liikumistest. Ka tegevuse seiramisega
seotud ajupiirkonnad ( nagu näiteks orbitaal-eeskäärude keskmine, vasakpoolne ja kõrgem osa )
olid aktiveerunud. Katsealuse tervis oli hea ja ajus ei esinenud mingeid hälbeid ehkki oli ta
5