Maailmataju

kogemusi ehk SLK-sid. Nad arvavad seda, et need ajusurmas esinevad nähtused on tingitud just
inimese enda aju keemilise tasakaalu häirumisest. Kuid selle tõestamiseks ei ole teadlastel piisavalt
materjali. Surmalähedasi kogemusi ei ole võimalik teadlastel laboratooriumi tingimustes esile
kutsuda ja sellepärast teadlased ning ka arstid ei usu surmalähedaste kogemuste tõepärasusesse.
Teaduses on levinud arusaam, et inimese teadvus on aju elektromehaaniliste protsesside tagajärg.
Inimese surma korral lõppeb sellise teooria kohaselt inimese teadvus ja seega ka kogu elu. Kuid
seda teooriat peab veel tõestama. Näiteks Wilder Penfieldi neurokirurgilised uurimused viitavad
inimese teadvuse sõltumatust füüsilisest ajust. Ta jõudis järeldusele, et inimese teadvus on
võimeline eralduma oma füüsilisest ajust. Tänapäevane teadus ei suuda enamasti olla ilma
eelarvamusteta ja sellest tulenevalt ei saa teadus ratsionaalselt hinnata SLK-de realiteeti. Teadus ei
tunnista elu jätkumist pärast inimese surma. Surmalähedased kogemused tunduvad lihtsalt olevad
metafüüsilised nähtused, mis ei kuulu ratsionaalsesse teadusesse.
Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned
Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel
on üha enam inimesi jutustanud oma kehavälistest kogemustest, mille korral on nad tundnud erakordset
rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises
ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised
teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam
sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka
teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt
SLK-deks.
Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de
uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks
raamat kannab pealkirja Life After Life ( Elu pärast elu ) ja teine Reflections on Life After Life (
Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid
SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi suurde kahte rühma – inimesed, keda oli
võimalik pärast kliinilist surma ellu tagasi äratama, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest
neil esinesid väga rasked traumad või haigused.
Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on
kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega,
sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki
enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd
vapustav ja silmiavav.
Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiivseid
SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu moodi elamusi, mitte
valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad kogemused,
mis täielikult vastanduvad õndsale kogemusele. Neid kogemusi tundnud inimesed said aru, et nad
olid oma maises elus midagi valesti korda saatnud. Näiteks selliste inimeste hulgas oli inimesi, kes
püüdsid ennast tappa.
Positiivsete SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit,
kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja
rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid
on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta.
Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. Positiivsed SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad
ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. Näiteks kultuurantropoloog
Patrick Gallagher oli 1976. aastal pärast õnnetut autoõnnetust nädalaid koomas. Koomas
olles oli tal palju kordi rabavaid ja erksaid SLK-sid:
„Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma
116