Maailmataju

Ajutüvi on ajupiirkond, mis kontrollib inimese keha põhilisi funktsioone. Sellisest ajupiirkonnast
lähtub ka REM-uni. Kuid teada on seda, et inimese ajutüvi on võimeline funktsioneerima ka siis,
kui ülejäänud ajupiirkonnad on töötamast lakanud. Nii tekibi REM-uni, mis võib olla
surmalähedaste kogemuste põhjustaja.
Kuid selline välja pakutud teooria ei seleta kehaväliseid kogemusi ja ka sellist aspekti, mille
korral näeb inimene oma enda keha kõrvalt. Surmalähedased kogemused ja kehavälised elamused
esinevad vahel koos ja vahel ka lahus.
Kehaväline kogemus võib tekkida ka siis, kui stimuleerida teatud aju piirkondi. Näiteks inimese
kehaväliseid kogemusi on uurinud Šveitsi neuroloog Olaf Blanke. Üheks tema patsiendiks oli 43-
aastane naine, kellel esinesid epilepsia haigushood. Teadlane püüdis leida nende haigushoogude
põhjusi. Selleks stimuleeris ta naise aju nõrkade elektrilöökidega, sest niimoodi saab teada kindlaid
funktsioone tagavaid kindlaid ajupiirkondi. Ja kui ühte kindlat ajupiirkonda stimuleeriti, siis tekkis
naisel kehaväline kogemus, mille korral vaatas naine enda keha kuskilt ülevalt. Selle uuringu tähtis
järeldus oligi see, et kui stimuleerida elektriga inimese aju angular gyrust, mis asub aju oimusagara
ja kiirusagara ühinemiskoha läheduses, tekib inimesel pidevalt kehavälised kogemused. Taolisi
katseid on võimalik ajas korrata.
On olemas mõned väga hämmastavad uuringud, millega tegeles Kanada Laurentian University
väga hinnatud neuroloog Michael Persinger. Ta on korraldanud inimestega katseid 20 aastat ning
pidevalt avaldanud oma leide meditsiinilises ja teaduslikus kirjanduses. Persinger konstrueeris
masina, mis genereerib tugevat elektromagnetilist välja, et stimuleerida inimese aju. See vallandab
teadvuse teistsuguse seisundi ja kutsub paljudel tema katsealustel esile nägemusi. Sageli tekib
ajatuse ja ja ruumituse ning kehast eraldumise tunne, mis sarnanevad inimese aju surmas olevate
kogemustega.
Väga paljudel inimestel, kellel on esinenud migreen või epilepsia, on tundnud ennast olevat oma
kehast väljaspool. Inimese aju on suuteline inimest veenma, et ta asub oma kehast väljas. Seda
nähtust on hakanud teadlased usinasti uurima. Näiteks on neuroteadlased püüdnud tervetel inimestel
esile kutsuda kehaväliseid kogemusi. Näiteks mõnes katses pandi inimeste silmade ette videoprillid,
mis võimaldasid inimestel näha oma enda keha uues vaatenurgas. Taolises katses ütlesid inimesed
pärast seda, et nad tundsid oma kehast olevat väljunud. Sellised eksperimendid annavad uusi
teadmisi inimese keha tajust ja virtuaalreaalsuse tehnoloogiat kasutades on võimalik inimestel esile
kutsuda tunnet, et oled reaalselt kuskil mujal, mitte aga siin. Näiteks teadlaste nagu Ed Jongi
inimeste katsed virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga näitavad, et neil on võimalik luua illusioone
nagu näiteks võõras keha on nende oma, nad omavad kolm kätt või et nad on koletised või
kääbused. Ka oma kehast väljas illusiooni on võimalik neil tekitada. Need aju trikid on nii veenvad,
et katseinimesed ei usu, et need trikid loob tegelikult nende aju ise. Need aga näitavad seda, et
teadvus on vahetult seotud inimese „mina“ tundega.
Taolised eksperimendid näitavad, et kehaväliseid kogemusi on võimalik katseliselt
manipuleerida. See tähendab seda, et mõjutada on võimalik aju arusaama füüsilisest kehast
informatsiooni abil, mida on võimalik meelte kaudu lasta.
Näiteks üks katse kehaväliste kogemustega stimuleerides tehti Šveitsis Lausanne`is asuvas
tehnoloogiainstituudis. Teadlaste Bigna Lenggenhager ja Olaf Blanke juhitud katses seisid kaamera
ees videoprille kandvad inimesed. Inimesed said näha prillidest kaameraülesvõtet
kolmemõõtmelisest kujutisest, mis oli kujutatud inimese enda selga. Inimese keha torkamisel
markeriga oli näha ka samaaegselt virtuaalkeha torkamist, kuid seda sai näha prillidest. Selle torke
ajal tundsidki inimesed seda, et see virtuaalkeha ongi nende enda keha, mis pole muidugi tõsi.
Pärast seda lülitati videoprillid inimestel välja. Seejärel kästi inimestel paar sammu eemale minna ja
siis uuesti tagasi oma endisele kohale tulla, kuid pimesi. Juhtus aga ootamatu sekeldus. Katseisikud
kõndisid oma tegelikust kohast üle ja astusid oma virtuaalkeha näinud kohale lähemale.
Kehaväliseid kogemusi on uurinud ka Rootsi Karolinska Instituudi teadlased. Näiteks teadlane
Henrik Ehrson viis läbi uuringu, mille korral nägid inimesed samuti läbi videoprillide oma enda
selgade kolmemõõtmelisi kujutisi. Kuid sel korral istusid naine ja mees toolil. Vaadates
videoprillides oma selga tagantpoolt, puudutas Ehrson oma kahe plastikkepiga üheaegselt
katseisikute selga ja rinda. Katseisikutel tundus, et nad istuvad oma füüsilisest kehast tagapool ehk
125