Maailmataju

Kuid SLK-de kogemuste tõlgendamisel tundub inimese kultuuriline või religioossne taust siiski
olevat määrav. Näiteks võivad kristlased näha valgusolendis kui Jeesust Kristust, kuid samas võivad
moslemid seda tõlgendada kui Allahina. Peaaegu kõikide juhtumite korral mõjutab SLK inimese
edasist elu lausa määravalt. SLK kogemused muudavad ülisuurel määral inimese väärtushinnanguid.
Peale Raymond Moody on kuulus SLK-de uurija ka veel Kenneth Ring. Ta uuris 26 inimest,
kes olid kogenud surmalähedasi kogemusi. Nende inimeste väärtushinnangud muutusid hiljem oluliselt.
Oma raamatus Heading toward Omega ( Kurss Omegale ) avaldas ta oma uurimuse
tulemused:
„Pärast SLK-sid kalduvad inimesed andma elule suuremat väärtust ning osutama rohkem tähelepanu
ja armastust oma ligimestele, samal ajal väheneb nende huvi isikliku positsiooni ja aineliste
väärtuste vastu. Samuti nendib enamik inimesi, kes on kogenud SLK-sid, et pärast seda elavad nad
kõrgemate vaimsete eesmärkidega ja mõnel juhul otsivad elu põhiolemuse sügavamat mõistmist. Ja
oluline on, et need teated eneseanalüüsist leiavad enamasti kinnitust ka nende poolt, kes on SLK-sid
kogenud inimeste käitumist kõrvalt jälginud.“
Surmalähedane kogemus on kõike muutev šokk. Need on paljudele inimestele võimsad ja
silmiavavad sündmused. SLK kogemuse mõju inimese sisemaailmale sarnaneb ülisuure
psühhotraumaga, kuid tegemist on positiivse mõjuga. Inimese arvamused ja teadmised iseenda ja
oma elu kohta muutuvad. See kogemus muudab enamasti inimeste elusid. Pärast sellist kogemust
nad ei karda enam surma ega ka elada. Nad usuvad, et nende elul on mingi tähendus ja tähtsus: „ ...,
et minu elus on enamat, kui ma tahan ja vajan. Et ma olen mõne suurema plaani osa. Et ma kuulun
kosmilisse reaalsusesse.“ Surmalähedased kogemused on inimesele niivõrd „šokeerivalt
erakordsed“, et väga sageli tunnevad inimesed soovimatust oma maapealsesse ellu tagasi tulla.
Väga paljud arstid ( näiteks dr. Melvin Morse ) on öelnud, et väga paljud patsiendid on soovi
avaldanud kogeda surmalähedast kogemust ja niimoodi muutuda. Patsiendid tahavad, et arst
stimuleeriks nende aju paremat oimusagarat, et seeläbi kogeda surmalähedast kogemust. Üks
parimaid näiteid SLK-de mõjust inimese edasisele elule Maa peal on kahtlemata dr. Eben
Alexanderi juhtum. Enne oma surmalähedast kogemust ei uskunud dr. Eben Alexander
surmalähedase elu kogemuste reaalsust. Kuulus teadlane kasvas üles akadeemilises vaimus kuulsa
neurokirurgi pojana. Temagi õppis mainekates ülikoolides moodsat neuroteadust ja õpetab seda
praegu kuulsas Harvardi Ülikoolis ning ka teistes ülikoolides. Kogu oma akadeemilise karjääri
jooksul pidas dr. Eben Alexander inimeste surmalähedasi kogemusi sureva aju illusioonideks ja
kristlasena ei uskunud mitte midagi üleloomulikku. Kuid kohe pärast enda surmalähedast kogemust
muutis ta oma seniseid arusaamasid täielikult. Tema endine tugev skeptiline suhtumine
surmajärgsesse ellu muutus praktiliselt hetke pealt absoluutselt kindlaks veendumuseks, mida ta
püüab ka teistele selgeks teha, kes on sama skeptilised, kui oli alguses ka tema.
Huvitav on märkida seda, et SLK „põrgukogemused“ ei tekita inimestele mitte mingisugust
psühhotraumat või muid psüühikat kahjustavaid ilminguid. Inimestel, kes on üle elanud väga
rängad negatiivsed kogemused, võivad tavaliselt esineda psühhotrauma. Kuid SLK põrgukogemuse
üle elanud inimestel seda täheldada ei saa. SLK kogemus on inimesele pigem õpetlik,
tähendusrikas, lootustandev, silmiavav ja väga isiklik hoolimata sellest, et see on kujuteldamatult
õudne ja hirmuäratav. Pärast seda kogemust ei karda inimesed enam surma ega elada. Inimesel
muutuvad ka väärtushinnangud elust ja selle mõttest.
On täiesti selge, et surmalähedased kogemused mõjutavad enamasti inimeste elu. Kuna
kogetakse väga võimsaid ja väga isiklikke elamusi, siis on see vägagi loogiline. Kogemused,
elamused ja tundmused võivad muuta inimese maailmataju oluliselt. Seda on näidanud paljud
psühholoogia alased katsed. Näiteks terve inimene ja see inimene, kes põeb depressiooni, näevad
maailma erinevalt. Depressioonis olev inimene näeb hästi küll suurt plaani, kuid suure pildi detaile
näeb ta üsna hägusalt. Selline järeldus ilmnes Ameerika teadlaste Julie Golomb´ ja ta kolleegide
uurimustest Yale´i Ülikoolist. Näiteks ühes katses vaatasid 32 inimest arvutiekraani, mille peal
liikusid hallil ja mustal taustal valged jooned. Inimesed said seda rohkem punkte, mida kiiremini
nad joonte liikumise suuna ära arvasid. Kokku osales 32 katseisikut, millest pooled ei põdenud
49