Maailmataju

teadvusväliselt. Ennustuse vea korral tekib veasignaal, mis kõrgematele ajupiirkondadele tagasi
saadetakse. Mida vähem vigu esineb, seda täpsem on aju ennustusvõime ja seda parem on aju
mudel ümbritsevast maailmast. Aju põhiliseim ülesanne ongi luua võimalikult täpne mudel
maailmast, mille korral esineb väga vähe veasignaale. Veasignaalide töötlemine on neuronitele üsna
energiakulukad protsessid. Kuid tänu veasignaalide tuvastamisele ja nende töötlemisele täiustab ja
parandab aju oma mudelit ümbritseva maailma kohta. See tähendab seda, et ümbritseva maailma
paremaks tundmiseks ja sellele võimalikult hästi reageerida täiustab aju ümbritseva maailma
mudelit pidevalt. Seega inimese õppimisvõime põhineb aju ennustusvigade minimeerimises, sest
aju mudel ümbritsevast keskkonnast võib olla muutlik.
Aju ennustamisprotsess sarnaneb matemaatikas tuntud tõenäosusteooria arvutusprotsessidega ja
loogikaga. Neurofüsioloogiliselt väljendub aju ennustamine selles, et aju saadab kõrgematelt
ajupiirkondadelt madalamatele piirkondadele infot, mis sisaldab ennustust. Kui ennustus on
osutunud edukaks, siis aju pidurdab vastava piirkonna aktiivsust. Kuid kõiki sündmusi pole
reaalselt võimalik ette ennustada. Aju on sellega arvestanud nii, et mudel ümbritsevast keskkonnast
drastiliselt ei muutu, kuid mõned selle detailid võivad muutuda, mida aju on isegi ette arvestanud.
Väga väikse veasignaali peale ei hakka aju pidevalt seda töötlema ainuüksi energia säästmiseks,
vaid täidab neid ootamatuid kõrvalekaldeid juba olemasoleval mudelil baseeruvate ennustustega.
See säästab neuronite liigse energiakulu ja tagab inimese funktsioneerimise ümbritsevas maailmas.
Aju teostab absoluutselt igal ajahetkel suur hulk ennustusi ümbritseva maailma kohta, mille
baasil loob aju erinevaid hüpoteese, mis seletaksid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid nähtusi ja
sündmusi. Erinevate hüpoteeside tõenäosusjaotus põhineb statistilisel esinemissagedusel mingis
kindlas kontekstis varasemate teadmiste ja kogemuste baasil. Kui kõrgeima protsentuaalsusega
ennustus osutub ikkagi valeks ehk tekib aju mudelis ennustusviga, väljendub see sageli ehmatava
üllatusena.
Hinnangute ja järelduste baasil tajutakse visuaalseid omadusi. Aju testib erinevaid hüpoteese.
Näiteks aju üheks harjumuspäraseks ennustuseks on see, et kaugemal asuvad kehad paistavad alati
palju väiksemad kui need tegelikult on. Selline asjaolu tuleneb aju ennustamisest, mis on õpitud
igapäevasest kogemusest. Kuid meie aju kipub täpselt sama ennustama ka näiteks kahemõõtmeliste
perspektiiviga kujutiste korral, milles kujutatavad kehad on tegelikult ühesuurused. Need on
kahemõõtmelised pildid, mille peal on kujutatud üsna veenvad illusioonid kehade erinevatest
suurustest. Sisendit, mis tuleb silma võrkkestalt, analüüsitakse aju kuklasagaras varasemate
teadmiste valguses.
Aju ennustab ette oma keha liikumist ja sellega põhjustatud muutusi maailmas. See tähendab
seda, et visuaalsele tajule toetumise asemel kasutab aju ennustust, pidurdamaks muutuste taju, mis
on põhjustatud enda liikumisest. Inimese aju pidurdab liikumise tunnetust vastavas visuaalse
nägemisvälja piirkonnas, sest aju ennustab ette oma jäsemete liikumist ruumis. See on ka üks
põhjusi, miks inimene ei saa iseennast kõditada.
Aju loodud mudelis, mis on saanud meile igapäevaselt harjumuspäraseks, võib veasignaali
vallandada isegi väga väike erinevus. Näiteks võib inimene avastada ühel suvalisel hommikul tööle
minnes, et tema auto on maja eest ärandatud. Enne seda konkreetset hommikut olid kõik teised
hommikud ühetaolised ehk ei erinenud eelmistest. Igal hommikul tööle minnes on inimene endale
juba automaatselt selgeks teinud, et tema auto, millega ta tööle sõidab, on ikka alati see sama auto ja
alati pargitud sinna, kuhu ta harjumuspäraselt on seda alati teinud. Kuid nüüd on inimese üllatus
suur, kui järsku enam seda autot seal maja ees enam ei eksisteeri. Aju senine mudel erineb
tegelikkusest palju enam ja seega tekib veasignaal, mis kõrgematele ajupiirkondadele tagasi
saadetakse. Seal hakatakse seda põhjalikumalt analüüsima. Just inimese üllatuses väljendubki
veasignaali tekkimine.
Järelduste tegemisel hindab aju signaalide usaldusväärsust, mis võimaldab omakorda hinnata
ennustusvea täpsust. Võimalikult optimaalsema mudeli saavutamiseks peab aju pöörama tähelepanu
ainult nendele signaalidele, mis on võimalikult täpsed ja usaldusväärsed, sest mitte kõik mudelil
baseeruvad ennustused ei ole võrdselt usaldusväärsed.
Aju võrdleb uue info vastuvõtmise korral seda uut infot ennustusega, mis baseerub varasematel
5