Maailmataju

Paulus arendas kristlikku õpetust edasi. Oma arusaama „pärispatu“ kohta seostas ta Kristuse
lunastusliku osaga. Tema arusaama järgi on kõik inimesed langenud pattu pärast seda, kui Aadam
langes esimesena pattu. Me kõik satume põrgusse. Kuid Jumal on hea ja saatis meile oma ainukese
Poja Jeesuse meid lunastama. Jeesus pidi lunastama inimeste patte. Jeesus ohverdas oma elu meie
eest ja ta ka suri meie eest. Paradiisi pääsevad need, kes tunnistavad Jeesust kui lunastajat. Neile
antakse igavene elu. Kuid inimesed, kes Jeesust ei tunnista, satuvad igavesse hukatusse.
Kui inimesed, kes valmistavad teistele kannatusi, ei kahetse oma patte siinpoolses elus, siis tuleb
pattude kahetsemine neile teispoolsuses. Kuid seal langeb neile palju suurem vaimne raskus, kui
siinpoolses elus patte lunastades. Kui inimesed kahetsevad oma patte siinpoolses elus, siis
teispoolsuses lasub neile kergem vaev või lausa õndsus. Seetõttu tulebki oma patud lunastada ehk
kahetseda juba siinpoolses elus, et teispoolsuses nautida ainult õndsust, mitte selle asemel suurt
vaeva. Kristuse lunastuse põhiideeks oligi see, et inimesed peaksid kahetsema oma patte juba
siinpoolses elus, et suur vaev ei langeks neile teispoolsuses. Kui järgida Jeesuse õpetusi, siis lasub
inimesel igavene elu ja õndsus.
„Piibli neljas evangeelium toetab sünoptiliste evangeeliumide eshatoloogilisi seisukohti, kuid
lisab omalt poolt paljude viimsepäevaga seotud dramaatiliste sündmuste vaimulikud tõlgitsused.
Väidetakse, et nii Kristuse esimene ilmumine kui ka Tema teine tulek on kohtumõistmiseks inimsoo
üle: „Kes Temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud,
sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.“ (3:18). Niisiis, vastavalt Johannese
evangeeliumile, „oli“ Kristus kohtumõistja juba siis, kui ta kehalisel kujul maa peale ilmus. Need,
kes ta ära põlgasid, tõmbasid oma hingele Jumala viha. Teiselt poolt aga nendele, kes teda uskusid,
on teispoolsuses kindlustatud igavesti kestev elu ja Kristuse alaline lähedalolek. Jumalariiki
defineeritakse kui hingeseisundit, mis järgneb keha surmale. Sisenemine Jumalariiki näitab lihtsalt,
et hing on määratud igavesele elule: „Kes usub Pojasse, sel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja
sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.“ (3:36).“ (Elu pärast surma, lk. 70)
„Esimene sündmus, mis eelneb Parousiale ( ehk Kristuse teise tulemisele ), on ärataganemine,
üks lõpu ilminguid judaismi apokalüptilises kirjanduses, see märkis usklike hulgas levinud suurt
apostaasiat ( usust lahtiütlemist ). Teine sündmus, mis eelneb Parousiale, on patuse mehe
Antikristuse ilmumine. Antikristuse asupaik on teavas ja ta ilmutab ennast kõige viimase kriisi ajal.
Ta kuulutab enda Messiaks ja hullutab uskmatuid imetegude toimepanekuga; tema kõige
blasfeemilisem ( jumalateotuslikum ) tegu on see, et ta kuulutab ennast Jumalaks. Aga kui tuleb
Kristus, tapab ta Antikristuse oma „suu hingusega“ ( 2: 3-4, 8-10 ). Vastavalt nii esimese kui ka
teisele kirjale tessalooniklastele toimub kohtupäeval patuste hukkamõistmine „igavesse hukatusse“
( 1 Ts 5:3; 2 Ts 1:9 ), samal ajal saavad patuta hinged täiuslikus Taevariigis mõnu tunda igavesest
ühtekuuluvusest Kristusega.“ (Elu pärast surma, lk. 71 – 72)
Parousia saabumist saab kiirendada inimlik meeleparandus: „Parandage siis meelt ja pöörduge,
et teie patud kustutataks nõnda, et kosumiajad tuleksid Issanda palge eest ja Ta läkitaks teie jaoks
määratud Messia Jeesuse... (3: 19-20).“ (Elu pärast surma, lk. 71)
Kristlus on maailmareligioon. Seda tõestab kasvõi selline asjaolu, et Jeesust on tsiteeritud ka
paljudes teistes usundites. Näiteks Jeesus on muslimite arvates askeetlik prohvet, islamis peetakse
Teda Isaks, judaismis ja mandalus aga valemessiaks. Jumala ilminguks peavad Jeesust baha´i
usklikud ja avataaraks aga hinduism. Jeesus on guru paljudele New Age´i mõtlejatele. Kuna
tulnukate inimröövidest nähtub väga selgelt, et maavälised tsivilisatsioonid on tugevalt seotud
inimkonna religiooniga ( eelkõige kristluse ja selle erinevate vormidega ), siis seega võib arvata, et
Jeesus Kristus oli ilmselt siiski maavälise päritoluga, mitte Jumaliku ( või inimese ) päritoluga nagu
ajaloo jooksul on domineerivalt arvatud. Järelikult Jeesuse õpetused inimkonnale on ka kui
maavälise tsivilisatsiooni õpetused inimsoole. See tähendab seda, et Tema õpetused kajastavad
maavälise mõistuse teadust, mõttelaadi ja filosoofiat, kuid seda varjatult ehk mitte otsese
„tulnukateadusena“. Seda võib mõista kui „nende tarkusena meile“. See tähendab seda, et maavälise
tsivilisatsiooni kõige olulisemad teadmised jõuavad inimestele läbi Jeesuse sõnade ehk läbi Tema
mõistukõne. Need teadmised ei kõnele suurtest teadustest ega fantastilistest tehnoloogiatest, vaid
sellised teadmised „taevast“ käivad millegi palju väärtuslikuma kohta, mis inimkonnal on enamasti
puudu jäänud – näiteks kõlbelisusest, headusest, õndsusest jne.
72