Maailmataju

Surmalähedaste kogemuste tegelikkus
Surmalähedaste kogemuste korral peame arvestama kolme tegurit, mida me hakkame järgnevalt
pikemalt ka analüüsima: inimese kehast väljumine on reaalne nähtus ( sellele viitavad kindlad
märgid nagu näiteks nähakse asju või saadakse midagi teada, mida surnud olles kuidagi ei saa näha
ega teada midagi uut ), inimese surmaajal toimub kontakt maaväliste tsivilisatsioonidega ( sest
kehast väljumine viitab inimese elu jätkumisele pärast surma ja kus see „hauatagune elu“ ikka olla
saab kui mitte taevas ) ja kehast väljunud inimesed kogevad meie mõistetavas keeles öelduna
virtuaalreaalsuse ilminguid ( näiteks nähakse põrgutuld, deemone, erinevaid tundmatuid maastikke,
hooneid, võõraid ebamaiseid olendeid, kehast väljunud inimese enda elusündmusi jne ). Kõik need
tegurid on omavahel kuidagi seotud.
Suures plaanis jagunevad surmalähedased kogemused aga kahte leeri: aju poolt loodud
illusioonid kehast väljumisest ( inimese aju suudab kehast väljumist ( surmalähedasi kogemusi )
jäljendada ) ja inimeste reaalsed kehast väljumised. Aju loodud illusioonil ja reaalsel kehast
väljumisel tuleb osata teha vahet nii nagu näiteks vaimuhaigusel ja andekusel. Mõlemates leerides
on nende paikapidavuseks välja pakutud veenvaid kaitseargumente, mida me nüüd ka järgnevalt
lähemalt vaatame.
1. Reaalne kehast väljumine
Seni võis surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju viimasteks funktsioonideks või lihtsalt
hallutsinatsioonideks, mida siis inimese surev aju tekitab. Et aga sellise arusaamaga lõplikult
nõustuda, tuleb uurimusse arvesse võtta ka sellised aspektid, mille korral inimene näeb enda
elustamiskatseid pealt. Sellised aspektid sunnivad ümber lükkama praegusi oletusi selle kohta, et
miks ikkagi tekivad surmalähedased kogemused. Need aspektid on selle nähtuse juures kõige
raskemini seletatavad jooned ja sellepärast ei saa kuidagi surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju
illusioonideks. Neid aspekte arvestades saab tulla ainult sellisele järeldusele, et teadvus on
tõepoolest võimeline inimese kliinilise ( ja seega ka bioloogilise ) surma ajal närvikoest eralduma.
Teadlastele ja meedikutest praktikutele kõige raskemini selgitatav element surmalähedaste kogemuste
puhul on kehavälised elamused. Käesoleval ajal ei ole ühtki teaduslikku seletust – välja arvatud
käesolev teooria -, kuidas inimesed, kes teatavad oma kehavälistest kogemustest, on võimelised
andma nii detailseid ülevaateid selle kohta, mida meditsiiniline personal nende elustamisel rääkis
või tegi. Veel üllatavamad on hämmastavalt täpsed ülevaated kehavälistest elamustest, mille puhul
inimesed on võimelised kirjeldama seda, mis juhtus kusagil mujal, samal ajal nende füüsiline keha
lamas haigla operatsioonisaalis. Surmalähedaste kogemuste kirjeldustes esineb väga sageli aspekt,
mille korral näeb inimene surnud olles enda elustamisprotseduure pealt, mida ta ka hiljem arstidele
jutustab ja need omakorda kinnitavad tema jutte. Näiteks Eesti nukuteatri kunagine direktor Meelis
Pai oli samuti kogenud surmalähedast kogemust, kui ta 21-ks päevaks koomasse langes. Pärast
koomast ärkamist teadis mees asju, mis toimusid ajal, mil ta oli täiesti teadvusetu. Selle teaduslikud
järeldused ( s.t. inimene pidi kehast väljuma, et selliseid asju kirjeldada ) on ühesed, kuid
vastukriitika seisneb selles, et kas neid „elustamiskatsete lugusid“ tasub üldse uskuda. Kuna selline
aspekt sisaldub surmalähedastes kogemustes ( mille korral inimene näeb surnud olles enda
elustamisprotseduure pealt ja saadud adekvaatset informatsiooni saavad arstid pärast elustamist
kinnitada ), siis peab seda uuringutes arvestama, sest muidu ei tasuks uskuda ka üldist
surmalähedaste kogemuste jutte, mis on aga praktiliselt võimatu. Siin kohal toome järgnevalt veel
mõned näited sellistest kummalistest juhtumitest.
Neljakümne üheksa aastasel mehel oli nii tõsine südameatakk, et pärast 35 minutit kestnud keerulisi
elustamiskatseid arst loobus ning hakkas täitma surmatunnistust. Siis märkas keegi mingit elu-
121