Maailmataju

võimeline endale looma kinesteetilisi nägemusi ja motoorset liikumist peegeldavaid kujutluspilte.
Iga inimese maailma nägemise muudab tema enda aju ülesehitus unikaalseks, sest ajukoore
nägemisega seotud piirkonna suurusest sõltub inimeste reaalne võime ümbritsevat maailma tajuda.
Enamus inimesi arvavadki seda, et me kõik näeme maailma üsna sarnaselt. Kuid tegelikult on
asjalood pisut teised. Mõtted ja emotsioonid erinevad teatud inimeste puhul. Nägemiskeskuse ehk
ajukoore nägemisega seotud piirkonna suurus erineb inimestel kuni lausa kolm korda.
Nägemiskeskus on ajukoore osa, mis hõlmab suure osa kuklasagarast ning vastutab silma
võrkkestalt pärineva informatsiooni töötlemise eest. Selle ala suurus mõjutab inimese ümbritseva
maailma tajumist.
Unisoofias käsitletakse erinevaid tajuelamusi ( tunnetuse aistinguid ) sellistena, kuidas need
mõjuvad inimese teadvusele ja psüühikale. Kirjeldatakse inimeste tundmusi ( tunnetusi ), mis tulevad
seni tundmatutest nähtustest, protsessidest või objektidest. See tähendab, et kirjeldatakse seda,
mida inimene tajub, mitte seda, kuidas ta seda tajub. Erinevate tunnetusaistingute toimimist (
näiteks ajutöötlust või neurofüsioloogiat ) Unisoofias otseselt ei käsitleta. Võib-olla tehakse seda
kunagi tulevikus. Tunnetuste toimimis- ja mõjumismehhanismide kirjeldamine on kaks erinevat
asja, kuid need on omavahel tihedalt seotud. Tajuelamuste ( tunnetusprotsesside ) neurofüsioloogilist
toimimist inimese ajus ehk närvitegevuses Unisoofias enamasti ei käsitleta. Kirjeldatakse
ainult seda, et kuidas need imelised tajuelamused tekivad ja mõjuvad inimese vaimsele ( s.t.
psühholoogilisele ) seisundile. Selle paremaks mõistmiseks toome välja ühe järgmise näite. Igaühel
meist on olemas nägemisvõime ehk me teame seda, kuidas mõjub organismile valgus kui see jõuab
meie silmadesse. Mõjumehhanism ongi see, et meil on olemas nägemisvõime. Kuid inimese
nägemisvõime toimemehhanism seisneb selles, et valguskiirguse toimel tekivad silma võrkkestas
keerulised fotokeemilised protsessid, millest tekkinud närviimpulsid kanduvad närvikiudude kaudu
ajukoore kuklapiirkondadesse ning sellega seoses tekibki nägemisaisting – me näeme valgust ja
selle muutusi.
Toome välja veel ühe näite, mille korral vaatame alkoholi mõju inimese pertseptiivsetele
protsessidele. Psühholoogiast on üldiselt teada, et alkohol pidurdab inimese ajukoore tööd. Alkohoolsed
joogid pärsivad aju pidurdusmehhanisme, mis on muidu suunatud ajukoorest koorealustele.
Niimoodi võib inimene väga kergesti kaotada enesekontrolli, sest selle pidurdusmehhanism ajus on
ju alkoholi poolt aga pärsitud. Joobes inimene ei taju ümbritsevat keskkonda adekvaatselt ja
vastavalt sellele võib ta reageerida ümbruskonna suhtes üsna vastutustundetult. Inimene muutub
üsna emotsionaalseks ja kasvab inimese füüsiline aktiivsus. Aju koorealune piirkond on väga
aktiivne. Joobes inimesel kasvab meeleolu märgatavalt, kuid kriitika enda suhtes on tublisti
vähenenud. See kõik tähendab seda, et aju pidurdus on palju vähenenud. Joobes isiku seisundi
füsioloogilised nähud on tegelikult üsna halvas seisus, sest psüühilised protsessid ei ole enam
tasakaalus - nende reaktsioonid on halvenenud, puudub selge kriitilisus ja täpsus. Psüühilised
protsessid on häiritud ja hüppelised. Selles seisnebki inimese kogu näiv heaolu. Inimene, kes on
tarvitanud alkoholi, arvab endas olevat hea tajumis-, reageerimis-, mõtlemis- ja suhtlemisvõime.
Kuid objektiivselt see tegelikult nii enam ei ole. Niisugune enese petmine ongi alkoholi tarbimise
üks tagajärgi. Muutuvad aja ja ruumi tajumise mehhanismid ning ei osata õigesti tõlgendada
sotsiaalseid mustreid. ( Bachmann ja Maruste 2003, 128 )
Inimene tajub maailma tunnetuslikult. Näiteks võib inimene mingisuguse olukorra tõttu loobuda
oma sihikindlast tegutsemisest, sest „tunne“ ei olnud õige hoolimata faktidest, mis tegelikult seda
toetasid. Võib juhtuda ka vastupidine olukord. Näiteks võivad faktid näidata, et mingi asi ei ole
võimalik, kuid sellest hoolimata soovib inimene ikkagi selle ära teha. See „tunne“ osutub õigeks
alles siis, kui inimene sai selle ikkagi ära tehtud. Psühholoogid arvavad, et inimeste ümber olev
maailm ei ole nende jaoks tegelikult faktiline, sest mistahes faktid ( näiteks taevas on sinine, puud
on rohelised jne ) on tõlgendatud isemoodi iga inimese psüühikas ja seetõttu kuuluvad need faktid
inimese isiklikku maailmapilti. Näiteks mõnele inimesele võib mingi nali tunduda sarkasmina või
musta huumorina, kuid teisele solvanguna. Mõni inimene võib näha teises inimeses ainult head,
kuid samas teine aga ainult halba. Selles mõttes ei ole maailm mitte kunagi faktiline.
6