Maailmataju

vastu, mille suursugususest pole tal kunagi varem aimugi olnud. Ta pole ennast mitte kunagi varem
niimoodi tundnud kui sellises seisundis. Seda tunnet ei saa sageli sõnades kirjeldada. Ollakse täis
tahet teha head ja olla võimalikult palju õnnelik, sest meie eksisteerimine on tegelikult suur ime ja
sellepärast tuleb elu võimalikult palju nautida, tunda elust mõnu ja rõõmu. Sellises seisundis tajub
inimene ennast rohkem elusamana kui kunagi varem. Selline elamus jätab inimesele kogu eluks
kustumatu jälje. Mõju ulatub väga sügavale hinge ja puudutab väga isiklikul tasandil iga inimese
mõistust ja teadvust, sest tunnetatakse enda olemasolu väärtust ja hinnalisust. Seni inimene küll
teadis mingil määral kõike seda, kuid ei tajunud seda nii nagu selles seisundis. Ennast nii elusana
tunda on sõnades kirjeldamatult hea. Sellist õnnetunnet pole inimene mitte kunagi varem tundnud.
Säärast mõnu on võimatu sõnades kirjeldada nii nagu on raske kirjeldada tunnet, mis valdab inimest
parimas seksuaalvahekorras. Inimest valdab enamasti ka vabastav ja rahu tunne. See on ülimalt
pingevaba seisund, milles ei ole mitte mingisugust stressi ega murettekitavaid mõtteid. Äärmiselt
vaba tunne igasugustest raskustest. Põhimõtteliselt võiks öelda ka nii, et see on ka väga romantiline
kogemus. Näiteks ilukirjanduslikult väljendades oleks tegemist nagu seksiga oma armastatuga
galaktika äärel, kuid selle armastatu asemel on tegelikult Universum ise.
Inimene tajub ülimat õndsuse tunnet. Kuid sellele tundele on välja pakutud erinevaid
definitsioone ja kirjeldusi. Näiteks tajutakse ülimat heaolu, õnne- või armastusetunnet. Tajutakse
midagi väga meeldivat ja vastavalt sellele kirjeldatakse seda mingisuguse mõistega nendest
kolmest, mis sai eelnevalt väljatoodud. Inimese surmalähedastes kogemustes tsiteeritakse enim just
armastuse tunnet. Kuid mis on armastus? Seegi on seotud õnne- ja heaolutundega. Tunnetatakse
midagi väga meeldivat, mida erinevad inimesed nimetavad seda erinevalt. Kuid kõigil nendel
mõistetel on õige sisu seda tundmust kirjeldada. Tekib küsimus, et kas ülim heaolu, õnne- ja
armastusetunne on üks ja sama?
Õnne tähendus on eelkõige individualistlik. 18. sajandi saksa filosoofid võtsid kasutusele õnne
mõiste. Nad mõistsid selle all isiklikku teeotsingut. Seetõttu tuleb „õnn“ kui eestikeelne mõiste
saksakeelsest tüvest.
Sellise supereufooria mõnu paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja analoogia, et
natukenegi ettekujutada seda ülimat naudingut, mis inimesele sellises seisundis osaks saab. Näiteks
selline mõnu aisting võib sarnaneda orgasmiga, mis tekib inimesel seksuaalvahekorras. Masturbureerimine
ei anna päris seda, mida saab reaalsest kahe inimese vahelisest seksist. Need kaks pole
päris üks ja sama. Seks on inimestele väga hea mõnu aisting. See küll sarnaneb eelnevalt kirjeldatud
supereufooria naudinguga, kuid „paremuselt“ jääb orgasm sellele kahtlemata alla. Inimesed, kes on
olnud seksuaalvahekorras ja tundnud orgasmi, saavad vähemalt seksi mõnusid endale ettekujutada.
Kuid seks jääb oma mõnuaistingu poolest siiski sellele ülimale õnnetundele alla, sest olla olemas on
parem kui seks. See tähendab seda, et oma füüsikalist eksisteerimist ja selle võimalust Universumis
tunnetada saab parema „kaifi“ kui seda annab meile elu parim orgasm. Orgasm ehk seksuaalne
kliimaks on seksuaalse naudingu haripunkt, millega kaasneb intensiivne rahuldustunne. See on
ülima heaolu psüühiline seisund, mis tuleneb sügavast alateadvusest ja on teadvusele kontrollimatu.
Seda seisundit juhib hormoon nimega oksitotsiin. Reeglina ( kuid mitte alati ) on orgasm
seksuaalakti lõpptulemus, mida võivad kogeda nii mehed kui ka naised. Orgasmi iseloomustab
intensiivne füüsiline nauding, mida juhib autonoomne ehk vegetatiivne närvisüsteem. Sellele
lisanduvad tsüklitena reflektoorsed lihaste kokkutõmbed suguelundite piirkonnas, ümber
seksuaalorganite ja aanuse. Orgasme seostatakse sageli ka teiste tahtmatute mõjudega nagu näiteks
eufooria, sagedane häälitsemine ja lihaste spasmid muudes keha piirkondades.
Sellises seisundis ei saa inimene orgasmi, vaid see orgasm on ainult analoogia kirjeldamaks
meeletu heaolu ja õnnetunde naudingut, mis inimest sel hetkel valdab. See ei ole üks ja sama, kuid
nad sarnanevad üksteisele. Tekkiv õndsuse tunne on orgasmist kujuteldamatult parem. Põhimõtteliselt
võib öelda nii, et armastus on seksist parem ja need kaks ka ei võrdu omavahel. Seks on
kõikidele inimestele teada ja lihtsasti kättesaadav ning seetõttu on kasulik teha just sellega
analoogiat. Näiteks narkootiliste ainetega siin analoogiaid teha ei ole võimalik, sest need pole
inimestele nii laialt kättesaadavad ega isegi lubatavad. Vastavalt sellele on märksa keerulisem luua
ettekujutust supereufooriana kirjeldatud seisundist. Kuid inimestel peab olema mingisugunegi
ettekujutus eelnevalt kirjeldatud supereufooria seisundist kui ülima õndsuse meeleolust. Sellega
40