Maailmataju

Y suurus näitab seda, et mitu korda on aeg aeglenenud Universumi sees olevale reaalsele
vaatlejale või mitu korda on aeg kiirenenud Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele
vaatlejale. Universumi kosmoloogiline evolutsioon näitab, et mida kaugemale ajas tagasi vaadata,
seda suurem oli y väärtus ja mida aeg edasi, seda väiksem on y väärtus. Y väärtus muutub ajas
väiksemaks, mille tulemusena Universumi paisumiskiirus Universumi sees olevale reaalsele
vaatlejale suureneb. Universumi paisumise algmomendi juures oli y väärtus lõpmata suur, kuid väga
väga kauges tulevikus läheneb y väärtus ühele.
Ruum:
Vastavalt relatiivsusteoorias tuntud aja ja ruumi lahutamatuse printsiibile peab aja teisenemisega
kaasnema ka ruumi teisenemine. See tähendab seda, et aeg ja ruum teisenevad alati koos.
Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale tundub, et Universum tervikuna paisub, kuna
galaktikate parved eemalduvad üksteisest seda kiiremini, mida kaugemal nad ruumis üksteisest on.
Sellejuures kehade enda mõõtmed ajas ei muutu. See on teaduslik fakt, mida on saadud
astronoomilistest vaatlustest. Kuid Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele vaatlejale on
asjaolud aga hoopis teistmoodi. Temale näib Universum olevat palju kordi suurem, sealhulgas ka
kehade enda mõõtmed on palju suuremad ja Universum mitte ei paisu, vaid tõmbub hoopis kokku (
s.t. Universum hoopis kahaneb ). Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale midagi sellist
täheldada ei ole. Temale on kehade mõõtmed ajas muutumatud, muutuvad suuremaks ainult kehade
vahelised kaugused väga suures ruumimastaabis. Sellest järeldatakse, et Universum tervikuna
paisub.
Eelnevat materjali on vaja pikemalt lahti seletada. Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele
vaatlejale tunduvad Universumis toimuvad sündmused ja protsessid kulgevat palju kordi kiiremini
kui Universumi sees olevale reaalsele vaatlejale. Sealhulgas ka Universumi paisumine on palju
kiirem, mille kulg aegleneb. Aja kiirenemine on aja dilatatsiooni ehk aja aeglenemise vastupidine
nähtus. Relatiivsusteoorias tuntud aja ja ruumi lahutamatuse printsiibi järgi kaasneb aja
dilatatsiooniga ka ruumi kontraktsioon ehk kehade pikkuste lühenemise nähtus. Kuna aja
kiirenemine on aja dilatatsiooni vastand nähtus, siis peab kaasnema sellega ka kehade pikkuste
pikenemine, mitte enam lühenemine ehk kontraktsioon. Kuna Universum paisub tervikuna (
avaldudes kõikides ruumidimensioonides ), siis ruumi kontraktsiooni vastand nähtus peab avalduma
samuti kolmemõõtmelisena, mitte enam ühemõõtmelisena nagu me relatiivsusteoorias oleme
harjunud nägema. Tulemuseks ongi kehade ja nende vahekauguste suuremad mõõtmed, mille läbi
on ka Universum palju suurem.
Kahes esimeses relatiivsusteoorias avaldub ruumi teisenemine ainult ühes ruumidimensioonis.
Näiteks rongi pikkus lüheneb välisvaatleja suhtes, kui selle kiirus läheneb valguse kiirusele
vaakumis. Kuid kolmandas relatiivsusteoorias avaldub ruumi teisenemine kõigis kolmes
ruumidimensioonis korraga, sest Universum paisub kõikjal tervikuna. Universumi paisumisel ei ole
olemas tsentrit ega mingit eelistatud suunda. Kõikjal paisub Universumi ruum korraga.
Piltlikult ehk lihtsustatult väljendades paisub kogu meie Universum tegelikult nii, et kõikide
kehade vahekaugused ja ka nende kehade enda mõõtmed ajas korraga suurenevad. Näiteks inimene
võis viis minutit tagasi olla palju kordi väiksemate ruumimõõtmetega kui praegusel ajahetkel.
Selline Universumi paisumine erineb radikaalselt sellest, mida näeb Universumi sees olev reaalne
vaatleja.
Kõike eelnevat on võimalik piltlikult väljendada palju lihtsamalt. Näiteks meile võib tunduda, et
Universum on umbes 100 miljardi valgusaastase läbimõõduga, kuid tegelikult võib selle läbimõõt
olla hoopis 10 astmes 100 miljardit valgusaastat. See tähendab seda, et kogu meie eksisteeriva
Universumi ruum ( mis võib praegu olla umbes 100 miljardi valgusaastase läbimõõduga ) on
41