Maailmataju

tervikuna, milles inimene sotsialiseerus. Läbi selle näevad tulnukad põgusalt inimühiskonna
arengut. Tulnukate tehnoloogia ( tehnilised võimalused ) ületavad ilmselgelt inimeste tehnilist taset.
Näiteks on neil olemas sõidukid, mis on võimelised nii galaktikate vahelisteks rändudeks kui ka aja
rändudeks. Meid uurides on nad mõjutanud meie bioloogilist ja ka kultuurset evolutsiooni planeedil
Maa. Nii samuti, mil nad on meid jälginud ja kontrollinud meie arengut läbi aegade, on nad ka
sekkunud meie ühiskonna elusse ja inimarengusse. Nad soovivad muuta inimeste maailma vargsi,
mitte otsese sekkumisega nagu seda sageli kujutletakse Hollywoodi tulnukate filmides. Tulnukad
eksisteerivad otseselt ka inimeste keskel – maskeerudes „inimeste välimusteks“ ja sulandades
niimoodi inimühiskonna sisse. Nende tööd ja tegemised Maal on kohakuti üsna erinevad. Tulnukad
on ise inimröövide käigus kontaktleritele öelnud, et mõned nende seast on need, kes kannavad ette
maavälisele kogukonnale meie käekäigust – näiteks inimeste progressist, rahust, sõdadest jne.
Teised olevat aga jällegi need, kes otseselt mõjutavad inimeste ühiskonna arengut – näiteks on nad
siis õpetajad, teadlased, ärimehed, poliitikud vm. Maal pidavat neid olema kokku umbes veidi alla
kolme miljoni.
1.6 Eshatoloogia
Eshatoloogia on inimese surma ja surmajärgset elu käsitlev religiooniõpetus. Seda võib mõista
ka kui teispoolsuseõpetusena. Üksikisiku eshatoloogia keskendub nii õigete kui ka patuste hingede
surmajärgsele käekäigule ja sellele, mis saab osaks nii ühtedele kui ka teistele pärast surma ja enne
üldist inimkonna ülestõusmist. Üldine eshatoloogia käsitleb kogu inimkonna käekäiku, eriti
viimsepäevasündmusi, mis on seotud surnuist ülestõusmisega ja viimsepäevakohtuga. Nii jagunebki
eshatoloogia kaheks suureks uurimisharuks: üksikisiku eshatoloogiaks ja üldiseks eshatoloogiaks.
1.6.1 Üksikisiku eshatoloogia
Nii kaua, kui on eksisteerinud usk, on huvi ka sellise elu vastu, mis saab inimesele osaks alles
pärast tema füüsilist surma. „Eshatoloogilisi teooriaid“ on viljelenud peaaegu kõikide rahvaste
uskumused. Usk elu jätkumisse pärast surma ulatub tuhandete aastate taha. Juba vana aja egiptlased
huvitusid väga palju sellest, mis elu järgneb pärast inimese surma. Kuid Mesopotaamia rahvad väga
suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Mesopotaamia rahvad soovisid enda eluiga pikendada nii
palju, kui võimalik ja nad soovisid olla õnnelikud juba elades. Jumalate karistused patustele pidi
teostuma juba nende eluajal ja kui see millegipärast ei teostunud, siis langes jumalate karistus
patuste järglastele. Pärast surma pidid inimesed sattuma kohutavasse allilma, mis asus „teiselpool
allilmajõge“, mida pidi paadiga ületama. Allilmas pidavat inimesed sööma savi ja põrmu. Inimestel
olevat tiivad nagu lindudelgi. Kuid vana aja kreeklaste tähelepanu oli pigem suunatud maisele elule,
kui teispoolsele elule. Pärast surma pidi inimene minema Hadese riiki, mis oli kohutav ja sünge.
Kreeklased pöörasid väga vähe tähelepanu teispoolsele elule. Nad keskendusid maapealse elu
olemusele. Kreeklased uskusid seda, et sügaval maa all asub surnute riik. Kuid surnute riiki oli
võimalik pääseda ka siis, kui purjetada mööda „Okeanose jõge“, mis pidi ümbritsema kogu
maailma. Usuti ka seda, et Acheron ( allilmajõgi ) piirab surnute riiki elavate maailmast. Selle jõe
peal olev paadimees Charon pidi inimeste hingi hõbedaraha eest üle viima. Sellest tulenevalt pandi
surnutele vanadel aegadel münte suhu. Allilmas elasid surnud täiesti elutult, milles ei olnud rõõmu,
tahtmist ega eesmärki. Kuid Piibli Uues Testamendis on vähe räägitud sellest, et mis saab pärast
inimese surma.
51