Maailmataju

sellises seisundis absoluutselt olematu. Sellist naudingu tekkimist võimaldab ainult reaalse maailma
tajumine. See tähendab seda, et inimene tunnetab enda ümber olevat tegelikku reaalsust ( mitte
näivat reaalsust ehk tavamaailma, milles me igapäevaselt elame ). Selline tajuseisund võimaldab
mõista ( õigemini tajuda ) nii maailma kui ka inimese enda füüsikalise eksisteerimise imelisust.
Selline asjaolu loobki sellise sõnades kirjeldamatu ekstaasiseisundi. Elu Universumis on tegelikult
suur ime, mida me oma igapäevast elu elades sageli ei teadvusta. Tegelikult on ka kogu Universumi
eksisteerimine üks suur ime, milles elu eksisteerimine on veelgi imelisem. Näiteks kuidas on
füüsikaliselt võimalik kõige olemasolu, mida me teame ja tunneme? Kuidas füüsikalised ja
keemilised protsessid lõid elu eksisteerimise Universumis ( sealhulgas ka näiteks inimese enda
teadvuse )? Kuidas see kõik täpselt funktsioneerib? On kujuteldamatult imeline, et me kõik
koosneme üliväikestest osakestest, mida nimetatakse aatomiteks ja järelikult meie mõtleminegi
tuleneb tegelikult nendest. Nii samuti ka meie füüsikaline eksisteerimine. Meie ümber olev reaalsus
on täpselt selline, mida kirjeldavad meile loodusseadused, mida nüüd väga intensiivselt tajutaksegi.
Imeline ei ole ainult elu eksisteerimine Universumis, vaid ka Universumi enda olemasolu. On ju
täiesti uskumatu kuidas „tühjus“ või „ei-miski“ ongi kogu meie reaalse Universumi füüsikaline
põhiolemus. Universum sai alguse olematusest ja seega pole tegelikult mitte midagi olemas. Ime
seisneb selles, et kuidas „olematus“ lõi kõige eksisteeriva, mida me nimetame Universumiks.
Inimene tajub füüsikalist reaalsust, mis võimaldab mõistusel tunnetuslikult imestada, et kuidas
kõige eksisteeriva aluseks on ainult üks füüsikaline põhiolemus.
Inimene tajub seda, et teda pole kunagi nii palju armastatud. Ta on üliõnnelik oma olemasolu üle
selles maailmas. Ta tajub, et see on erakordselt suur ime, kui tähtis ta tegelikult on ja kui vajalik ta
maailmale on. Kõige eksisteeriva olemasolu ( eriti elu eksisteerimine selles ) on tegelikult täiesti
erakordne. See on kõige tähtsam, mida on võimalik üldse ettekujutada. Absoluutselt mitte miski ei
ole sellest olulisem. Inimene tunnetab, et enda ja maailma olemasolust ei ole absoluutselt mitte
miski tähtsam.
Sellises seisundis tajub inimene peale enda poole suunatud armastuse ka armastust teiste
inimeste vastu. Ka nende eksisteerimine on niisamuti erakordne ja oluline kui inimese enda
olemasolu. Niimoodi tekib inimesel „ligimese armastus“, mida on näiteks kirjeldatud ka Jeesus
Kristuse õpetustes Piibli Uues Testamendis. Inimene tunnetab, et „tema olemasolu üle on nii suur
rõõm“. Tajutakse erakordselt suurt õnnetunnet, mille üle on tal väga hea enesetunne. Inimest valdab
tohutu armastuse ja rahu tunne. On sõnades kirjeldamatu, et ainuüksi enda olemasolu üle
Universumis võib niisugust rõõmu tunda. Mitte miski ei ole tähtsam kui inimese enda olemasolu
võimalus selles eksisteerivas maailmas. Nüüd ta mitte ainult ei tea seda ( nagu varem ) vaid ta ka
tajub seda, et kui tähtis inimene ta maailmale tegelikult on.
Inimene tajub ennast nii tähtsana, et mitte miski muu ei tundu talle enam olulisem. Selle
meeldiva seisundiga kaasneb ka väga suur mõistmise tunne. Tajutakse, et mitte miski ei tundu
olevat enam häiriv või kahjustav. Inimese teadvus on ülimas selguses ja virguses. Ilukirjanduslikult
võiks öelda isegi nii, et tuntakse ennast kui „maailma kuningana“. See kogemus on inimesele
üldiselt väga isiklik nagu ka seksuaalkogemus. Selline elamus on väga positiivne ja silmiavav.
Inimese suhted teiste inimestega ( näiteks sugulastega, elukaaslasega, lastega, sõpradega jne )
jäävad sellise kogemuse kõrval taha plaanile. Esile tuleb ainult inimese enda ja tema ümbritseva
maailma suhe, mis on väga meeldiv, tähendusrikas ja loomulikult ka väga isiklik. Tekib tunne, et
ollakse kõigest lahti kisutud. Varem vaevanud suured probleemid tunduvad talle nüüd ebaolulistena.
Inimest valdavad nüüd tohutu kergus ja vabadus ( vabadus „ebareaalsuse käest“ ). Igasugused
raskused on nüüd nagu „peoga pühitud“, sest ebaolulisus ei vaeva enam inimese mõistust ega
südant. Kõik tundub talle olevat nii ilus ja hea. Selle äärmiselt muljetavaldava kogemuse sõnum
jõuab kahtlemata ükskõik millise inimese südamesse, sest tunda ennast nii erilisena ja väärtuslikuna
on lihtsalt niivõrd imeline. Väga tähtis on enda olemasolu Universumis ja võiks öelda, et see on
isegi maagiline. Elul on tegelikult väga sügav ja sihikindel mõte – elada, eksisteerida, olla lihtsalt
olemas. Nii lihtne see ongi. Sellises kõikehaaravas ja sügavas armastuse seisundis mitte ainult ei tea
seda vaid nüüd ka tunnetatakse seda. Füüsikalisest reaalsusest lähtuvalt polegi olemas elul tegelikult
mõtet ega selle eesmärki, sest ainult meie enda teadvus ja mõistus paneb sellele mõttelise sisu.
Inimene tajub armastust nii iseenda kui ka kõigi teiste vastu ja isegi kogu olemasoleva maailma
39