Maailmataju

Iga inimese maailma nägemise muudab tema enda aju ülesehitus unikaalseks, sest ajukoore
nägemisega seotud piirkonna suurusest sõltub inimeste reaalne võime ümbritsevat maailma tajuda.
Enamus inimesi arvavadki seda, et me kõik näeme maailma üsna sarnaselt. Kuid tegelikult on
asjalood pisut teised. Mõtted ja emotsioonid erinevad teatud inimeste puhul. Nägemiskeskuse ehk
ajukoore nägemisega seotud piirkonna suurus erineb inimestel kuni lausa kolm korda.
Nägemiskeskus on ajukoore osa, mis hõlmab suure osa kuklasagarast ning vastutab silma
võrkkestalt pärineva informatsiooni töötlemise eest. Selle ala suurus mõjutab inimese ümbritseva
maailma tajumist. Näiteks psühholoogias on laialt teada Eddinghausi illusiooni, mille korral
ümbritsetakse kaks sama raadiusega ringi ringikujuliste kroonlehtedega, mille ühe omad olid
suuremad ja teise omad aga väiksemad. Enamus inimesi näeb ringi, mille ümber on suuremad
kroonlehed, väiksemana ringist, mille ümber on väiksemad kroonlehed. Veel on teada ka selline
illusioon, mille korral kaks sama raadiusega ringi asetsevad tunneli kujutisel. Tagapool tunnelis
paistab ring olevat eespool ringist suurem. Kuid on võimalik kindlaks teha seda, et inimesed näevad
neid illusioone siiski ka erinevalt. Näiteks nähakse suuruste erinevust nende kahe ringi vahel ehkki
see on kõigest illusioon. Kuid mõned inimesed näevad äärmiselt väikest erinevust nende kahe ringi
vahel. Selline erinevus inimeste taju osas sellistele illusioonidele tuleneb aju nägemiskeskuse
suuruste erinevustest. See tähendab seda, et erinevatel inimestel on see piirkond ajus erineva
suurusega. Ja selles ilmnebki nägemiskeskuse suuruse ja illusiooni suuruse tajumise võime vaheline
märgatav seos. Näiteks mida väiksem on nägemiskeskus, seda rõhutatum on nägemisillusioon.
Selline asjaolu näitab väga selgelt inimese aju ühe osa suuruse määravust inimese ümbritseva
maailma tajumisel. Seda, et kuidas me maailma näeme ja tajume, sõltub suures osas meie aju
ehitusest. Seetõttu ei pruugi maailm olla füüsilises mõistes ilmtingimata väga täpne. Seda näitavad
meid petvad ja meie kujutlusvõimet inspireerivad optilised illusioonid.
Informatsiooni ümbritsevast maailmast saame me ainult meelte vahendusel. Teadaolevalt on
inimesel ainult viis meelt, milleks on nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine.
Nende kaudu saame pidevalt välismaailmast infot. Selle teadmise valguses tekib aga üks painav
küsimus, mis on erutanud filosoofe juba tuhandeid aastaid – kuidas me saame olla ikka kindlad, et
kas meie meeled annavad meile välismaailma kohta ikka õiget ja adekvaatset infot? Näiteks kuidas
me võime olla täiesti kindlad, et õun näeb välja just selline nagu me seda näeme? Kas me võime
oma meeli täiesti usaldada? Ilmselt me peamegi oma meeli täielikult usaldama, sest „meeltevälist
maailma“ ei olegi reaalselt võimalik ette kujutada. Sellise faktiga me peamegi paraku leppima. See
oleks analoogiline sellega, et kujutaksime ette sellist värvitooni, mida pole kunagi varem nähtud või
mis ei sarnane ühegi teise olemasoleva värvitooniga. Ilmselgelt pole see võimalik. Inimese aju
lihtsalt ei võimalda seda teha, sest aju ei seosta seda mitte millegi olemasolevaga ( ehk ei leia
analoogiat looduses eksisteerivaga ). Aju ei ole suuteline kujutlema seda mida pole kunagi olemas
olnud või millel pole mitte mingisugust analoogiat maailmas eksisteerivaga. Sellest tulenebki ainult
üks loogiline järeldus – meeltevälist maailma ( s.t. tõelist reaalsust ) ei saagi me mitte kunagi mitte
ühegi vahendiga teada ega tajuda. Me peame teadma ja usaldama ainult seda maailma ( seega näivat
reaalsust ), mida näitavad meile viis meelt. Meelte piire on küll tehniliselt võimalik laiendada, kuid
täielikku meeltevälist maailma tunnetada ei ole lihtsalt võimalik.
„Kujuteldamatut ei ole võimalik ette kujutada.“ Näiteks fantaseerigem sellist toidu maitset, mida
pole keegi kunagi maitsnud või mis ei sarnane ühegi teise teadaoleva maitseaistinguga. Sellist
maitset fantaseerida ( ettekujutada ) ei olegi tegelikult võimalik, sest meie aju lihtsalt ei võimalda
seda teha. Aju ei seosta seda mitte millegi olemasolevaga või ei leia analoogiat looduses
eksisteerivaga. Me saame fantaseerida ( ettekujutada ) ainult selliseid tundmusi, mida inimene on
ise reaalselt läbi kogenud. Neuroteadusest on teada, et uusi unikaalseid ideid on võimalik luua ainult
vanadest mitteunikaalsetest ideedest. Et inimene oleks võimeline looma üha uusi ( s.t.
mitteolemasolevaid ) ideid, peab tal olema mingigi seos või analoogia olemasolevate ideedega. See
tähendab seda, et mitteolemasolevaid ideid on võimalik luua ainult olemasolevatest ideedest. Nii on
tegelikult ka reaalsuse tunnetamisega. Tõelist reaalsust saame teada ja tunnetada ainult nende
vahendusel, mida võimaldavad meile meeled ehk tuleb leida erinevaid seoseid ja analoogiaid
mittetõelisest maailmast. Läbi ebareaalsuse saame me mõista tegelikku reaalsust. See tähendab
seda, et mõista ja tajuda tõelist reaalsust, peame me selleks leidma seoseid ja analoogiaid
26