Maailmataju

on pärit olematusest ), sest nüüdisaegne Universumi füüsika järeldub suuresti just ajas rändamise
füüsikateooriast, millest järeldub see, et Universumit ei olegi tegelikult olemas.
Kuid bioloogid mõistavad inimeste vahel esinevat armastust teisiti kui tavainimesed või
filosoofid. Inimene armub ikka sellesse, kellel on head geenid. Bioloogide jaoks on armastus seotud
eelkõige inimeste sugutungi ja sigimisega. Head geenid avalduvad inimesel näiteks edukuses, heas
füüsilises väljanägemises, intelligentsuses jne. Enamus inimesi armub just selliste tunnustega
inimestesse. Kuid selline armastus tuleneb inimese bioloogilistest vajadustest ehk on oma olemuselt
loomalik. Inimene on osaliselt pärit loomariigist, kust on päritud mitmed tunnused ka armastuse
vallast. Inimese psühholoogia annab meile mõista, et ema otsib alateadlikult endale partnerit, kes
oleks tema lastele hea isa. Selline omadus on päritud just loomariigist. Kuid Unisoofias kirjeldatud
armastuse tunne ei ole bioloogiline ehk ei tulene inimese animaalsusest ega muudest bioloogilistest
vajadustest. Seega ei ole see loomalik. Erinevus nende kahe vahel on tegelikult väga suur.
Armastuse tunne tuleneb Unisoofias maailma ehk reaalsuse uutmoodi tajumises. Selline ülim
armastuse seisund on pigem loomsest organismist kõrgemat tajupsühholoogilist laadi armastus.
Näiteks inimesel kontrollivad seksuaalsust ka armastusetunnet reguleerivad ajupiirkonnad. See
tähendab seda, et kui inimesel esineb seksuaalne tung, siis see võib üsna kergesti muutuda üle
armastuseks. Armastus ja seks on küll erinevad asjad, kuid neil on ka palju ühist. Näiteks inimene
võib tunda ka ilma armastuseta sugutungi. Kuid suguühe võib algatada ka intiimsuhet. Seksuaalset
kirge ja armastust reguleerib inimese aju saaresagar ja juttkeha. Saaresagar, mis asub ajukoores,
reguleerib emotsioone. Kuid juttkeha asub aga eesajus ja töötleb signaale, mis tulevad ajukoorest.
Teaduslikud uurimused on näidanud, et just juttkeha aktiveerib ajus armastuse ja ka sugutungi.
Sellest järeldataksegi seda, et seksuaalselt kirelt on võimalik minna üle üsna lihtsasti armastusele.
Kuid armastus ja sugutung mõjutavad juttkeha erinevaid piirkondi. Näiteks seksuaalse kire korral
aktiveerub ajus juttkeha ventraalne piirkond. See piirkond on üks osa aju premeerimissüsteemist.
Ventraalne juttkeha aktiveerub näiteks ka siis, kui inimene sööb väga head magustoitu või kogeb
orgasmi. Kuid seevastu armastuse tunne aktiveerib ajus oleva juttkeha seljapoolse osa. Kuid selline
piirkond reguleerib ka inimese uimastisõltuvust. Armastus on täpselt nagu mistahes uimasti. See
toimib samamoodi nagu mistahes narkootiline aine. Näiteks kui kallimat on maha jäetud, tekivad
samasugused hingevalud, mis võõrutusvaludes vaevleval narkomaanilgi. Inimene soovib igahinna
eest uut annust. Kuid uurimused on näidanud ka seda, et sugutung ja armastuse tunne kattuvad aju
saaresagaras. Emotsionaalsete tunnete tähendust reguleerib just saaresagar. Tekkivale seesmisele
seisundile antakse väline tähendus. Taolised uuringud on näidanud, et armastuse tunne ja sugutung
ei ole tegelikult täielikult üksteisest eraldiseisvad tunded. Väga paljudel kordadel muutub
seksuaalne tung üle armastuseks.
7.3 Inimese sünniga seotud tajud
Üks erakordsemaid kogemusi on sünniga seotud taju elamused, mille korral avaneb inimesel
võimalus enda sündimist pealt näha. Selleks peab reaalselt ajas tagasi rändama sellisesse aega,
millal inimene sündis. Tekib küsimus, et mis tunne on inimesel, kui ta hoiab süles iseennast
vastsündinuna? Pealtnäha tundub see õõvastav, kuid tegelikult pole seda üldse. See on inimesele
tohutult mõjuv ja oluline kogemus. Kui süles oleks mingisugune teise inimese beebi või näeb pealt
mingisuguse teise inimese sündimist, siis pole see sama kogemus, mis ülaltoodu korral. Iseennast
eemalt näha on inimesele alati mõnevõrra hirmutav ja kummastav. Kuid näha iseenda sündimist on
kahtlemata inimese elus üks võimsamaid elamusi mida kunagi on võimalik läbi elada. Selline
kogemus veenab inimest elu ja maailma olemasolu imelisuses, eriti aga inimese enda eksisteerimist
selles füüsilises Universumis. See on uskumatult tähendusrikas ja väga isiklik kogemus. Kuid
selline kogemus koosneb kahest aspektist, mille komponentideks on aja- ja reaalsustaju. Näiteks on
inimene rännanud reaalselt ajas tagasi, et näha reaalselt enda sündimist ning seetõttu on see
sündmus või elamus reaalsuse mõistes hoopis teistsugusema tähendusega kui harilikult. Sellisel
juhul näeb inimene ise oma enda ihu silmadega seda kuidas „mateeriast tekib tema eksisteerimine
44